, 25. november 2015 06:00
83 KOMMENTAARI
- värskemad
- parimad
- vanimad
l
/ 8. oktoober 2017 09:17
Liikumine on elu! Nõustun sellega. Paraku on üks asitahtine teine saamine. 3-4-aasta eest olin täiesti "metsa poole" - ikka matkama, seenele, järvede äärde, ikka ilma autota, omil jalul , panin endale marsruudi külabussidest lähtuvalt kokku). Siis tuli artroos ja spinaastenoos, mis sai hiiliva alguse ajast, kui pidin voodihaigeid vanemaid hooldama. Nüüd tahaks nii väga minna metsa puid raiuma, nagu siin keegi soovitas, aga keha ei suuda, keha tõrgub, ja ka hing valutab, kuna keha valutab. Nüüd on koeraga jalutuskäik ja poes käiminegi nagu sõttaminek - kardan valu, aga tuleb minna, sest liikumiseta kängub kõik.
r
/ 8. oktoober 2017 09:05
Ja sellise haigusega inimene suudab Eurovisioonil esineda? Üldse lavadel rava ees olla? Aga kui tuleb ootamatu paanikahoog? Minu paanikahood ja ärevus said alguse juba lastemuusikakoolis, kui seal sunniti iga veerandi lõpus kooli saais esinema, kuulajateks kogu pedagoogiline kollektiiv pluss kaasõpilased. Ma armastasin klaverimängu, kuid KARTSIN ja VIHKASIN esinemist. Seega poleks must nagunii pianisti saanud. Kuidagi lõpetasin selle muusikakooli ikka ära. Eluaegseks kaaslaseks sain aga esinemisärevuse ja hirmu rahvarohkuse ees (näiteks tunnen end halvasti teatris, kohvikus, isegi laadal jne) Nii et kui teie laos kurdab, et ta ei suuda kooli minna või kardab avalikku esinemist, tuleb seda kurtmist tõsiselt arvesse võtta
p
/ 25. november 2015 23:30
tra mul sama teema kas lasen kuuli pähe v
t
/ 26. november 2015 22:26
sa pole ainus mu elugi täielik saast ei oska midagi teha
p
/ 25. november 2015 23:30
tra mul sama teema kas lasen kuuli pähe v
p
/ 25. november 2015 23:26
tra muil koguaeg nii... kas pean ka lehte minema ve... saa üle
u
/ 25. november 2015 17:03
lugesin neid kommentaare ja hirm hakkas, oleme ju kõik inimesed kel mingi mure või haigus kummitab, Stig räägib oma murest--tähendab see teile -ahviajudega alaarenenud kommentaatorid et teil on õigus teda mõnitada , ole tugev Stig , tegele muusikaga ja püüa mõelda positiivselt
m
/ 25. november 2015 14:47
mine käi söjaväes ära ja viska maal pool aastat sitta oled terve kui purikas,eestile äbarikke pole vaja.
h
25. november 2015 15:51
Hurraaa, arste ja ravimeid pole edaspidi vaja, meelis leiutas uue, kõikide tõbede korral aitab kui lähete maale pooleks aastaks sitta viskama! Ei tea kas ka meelise enda diagnoosi pul?
q
/ 25. november 2015 23:17
Meelis kas sa oled loll või mängid lolli???
m
/ 8. oktoober 2017 08:54
mina olen tõsine eesti mees ega mängi kunagi
s
25. november 2015 13:14
Stig, meil kõigil on omad hädad. Sa oled andekas ja ilus, sul on tulevikku... Räägi vähem. Tee vahepeal midagi füüsilist
t
25. november 2015 14:02
Ta ei räägigi, ajakirjanik räägib. Pöördu tema poole oma murega.
h
/ 25. november 2015 15:06
et ajakirjanik omast peast räägib? no nii loll omas ajakirjanikuvihas ka olla ei tasu.
s
26. november 2015 00:01
Sina ei saa ju üldse mittemillestki aru.
k
/ 25. november 2015 12:48
Meil on kõigil on sõber kes on depressioonis, meil kõigi on esivanem, kellel on terivis halb, meil on õed ja vennad kellel ehk ei ole kõik väga hästi. Meil on töö, kus on väga pingeline, Meil on lapsed(mõnel4) keda vaja toita-, katta, olemas olla kui neil tervis kehv. Ehk oleme selle kõige juures ise tervisega kimpus, kulutame arsti uksi. JA SIIS! Teed lehe lahti... Ma sulen silmad ja ma ropendan oma ette, vaikuses! Siis loen kommentaare need kes ei tunne Stigile kaasa, on nõmedad ja kaastunde puudulikuse käes kannatavad inimesed! Andke andeks! Ega ikka ei ole kyll. Stigile ytlen, hangi omale elu! ELU suure algus tähega, mine aita abivajajaid kuu aega, selle asemel et rännata oma umbe jooksnud mõtetega(need ongi su hulluks ajanud) maailmas matkaradadel. MIne aita haigeid, abivajajaid, mine ole olemas kellegi jaoks. Ehk ärkad yhe hommikul ja saad aru, et sinu haigus ei ole maailmas ainus, sina ei kannata siin maailmas yksinda ja ehk peale aitamist suudad avada silmad ja mõelda, et kyll sul on siin elus vedanud! AVA OMA SILMAD!
o
25. november 2015 13:44
Oi kui palju kurjust peitub ühes inimeses! Ja paras ports ka rumalust. Läks su tervis nüüd paremaks?
z
/ 25. november 2015 14:29
EGOIST,ütleks sellele 12:48-le.Kui t e d a aitab üks asi, siis kedagi teist võib aidata teine asi. SELLE VÕIKS KA TEADMISEKS VÕTTA OMA TEADMISTE (mis pole halvad) JUURES.
k
/ 25. november 2015 15:21
ei ole ma kuri. ma olen tavaline inimene. täiesti tavaline ja ma ei salli hädaldajaid. On keegi midagi tarka õppinud Stigi haiguse pajastamisest? On keegi abi saanud? Paljud räägivad võitlusest vähiga 99% võitlejad, kes avalikuse ette tuevad selle raske saatusega annavad minegid nippe ja tuge hakkama saamisel. Julgustavad teisi!!! Mis peamine, pisarad tulevad läbi suure- suure optimisimi neil silma. Hankigu elu on tõesti karmilt öeldud aga elu all pean silmas: TUGEVUST, OPTIMISMI, ABIVALMIDUST JA TEGEVUST(n: teiste haigetega(tal ju käed ja jalad otsas). Nagu soovitati eelnevalt, puude raiumist, see oleks hea algus. Suur kunstnik Joller oli ka läbi endaga vaimselt, läks ja kaevas kraavi suvi otsa ja ennnäe imet, saabus tagasi... maailm ei olnudki eest ära jooksnud ja oma mõtted oli selgeks saanud(depressioon ja tunnustuse puudus kadunud)
k
/ 25. november 2015 16:53
ajuhiiglane ei tule sellele mõttele et Stig ise saab emotsionaalset toetust oma mure väljarääkimisest
m
26. november 2015 00:04
Mitte sinu käest ei paluta vaid sinule palutakse.
n
/ 25. november 2015 12:14
kui ise haige ei ole ja teise haigust ära ei taba,siis ei teki mõnel inimesel mingit kaastunnet, vaid hoopis soov haiget inimest mõnitada ja naeruvääristada
a
/ 25. november 2015 12:03
ajame aga kahe suupoolega neid -e-sid näost alla ja pole ime et igasugu töved kallal..aga samas ka ei keelata valitsuste tasandil rahva myrgitamine,,,korra lugesin sealihalt et laktoosivaba liha...täitsa löpp
j
/ 25. november 2015 15:08
ega narkomaanil ongi sellised häired, oma valik ju. paras, mida kaasa tunda narkomaanile?
k
25. november 2015 22:10
kaasa tunda võib ikka, me kõik oleme omi lollusi teinud, kes rohkem, kes veel jõuab... igatahes talle, kui kunstnikule on ta kannatused kasuks tulnud,
g
/ 26. november 2015 09:46
no nüüd saan küll aru, miks ta selline emotsioonitu ja eemalolev paistab, aga edu uute maitsete leidmisel...
t
/ 25. november 2015 14:48
Ära siis söö e-sid, aga see ka ei aita kõiki haigusi eemal hoida, muist on kasasündinud. Ma ei saa üldse enamust toiduaineid süüa ja kah elan, e-ainetega ei ole sellel mingit pistmist.
Arstilt ei saa üldse mingit abi, isegi diagnoosimiseks kulus üle 40 aasta, juhuslikult liigeste arst diagnoosis sooltehaiguse, kuigi perioodiliselt vahib haigus huultelt ja suuõõnest vastu, arstid ei tea, miks on suus haavandid ja mis haigus see on. Määri herpese rohuga!
Arstilt ei saa üldse mingit abi, isegi diagnoosimiseks kulus üle 40 aasta, juhuslikult liigeste arst diagnoosis sooltehaiguse, kuigi perioodiliselt vahib haigus huultelt ja suuõõnest vastu, arstid ei tea, miks on suus haavandid ja mis haigus see on. Määri herpese rohuga!
m
/ 25. november 2015 12:02
Pole hullu,eks me kõik oleme väljanud oma kehast,paljud alateadlikult.Aga tyleme sinna ikka tagasi.Pea põsti ja natykene tempot maha!!!
s
25. november 2015 14:55
Spontaanselt, ilma planeerimata, ilma eesmärgita kehast väljuda, magamise ajal tuleb seda palju ette, aga enamus ei mäleta, ärkveloleku ajal on see kogemus ehmatav, aga mitte ka nii väga haruldane.
Sellisest ehmatusest üle saamine võtab natuke aega, abiks on teiste samasuguse kogemustega inimestega suhtlemine, kogemuste vahetamine, nagu ükskõik missuguse suurema ehmatuse läbi elanud inimestel, kohanemise protsess on sama. Peamine on mitte ise isolatsiooni jääda ja hirmsasti karta, mida teised mõtlevad, enamus ei saa aru, aga paljud saavad. Youtubes on palju nn kogejate videosid, mingid kogukonnad, vähemalt on parem tunne teada, et teistega tuleb ka ette ja sa pole hulluks läinud.
Sellisest ehmatusest üle saamine võtab natuke aega, abiks on teiste samasuguse kogemustega inimestega suhtlemine, kogemuste vahetamine, nagu ükskõik missuguse suurema ehmatuse läbi elanud inimestel, kohanemise protsess on sama. Peamine on mitte ise isolatsiooni jääda ja hirmsasti karta, mida teised mõtlevad, enamus ei saa aru, aga paljud saavad. Youtubes on palju nn kogejate videosid, mingid kogukonnad, vähemalt on parem tunne teada, et teistega tuleb ka ette ja sa pole hulluks läinud.
s
25. november 2015 17:27
sorry, pole mitte midagi sarnast kogenud ei tegelikult, ei vaistlikult, pole kuulnud ka teiste suusut, nii et ära võta sõna kõikide nimel
s
25. november 2015 19:02
Sina ei ole, mina olen ja mul on tuttavaid, kes on kogenud, kas nüüd õige on see, mida sina oma elus koged või on mul õigus teistsugusele kogemusele? Ma ei koge selles elus ilmselt paljusid asju, aga ei leia, et teised, kes kogevad on hullud või kurjategijad. Kui sulle selliseid asju ei räägita sis mõtle parem sellele, miks ei räägita, mulle räägitakse, sest ma kuulan.
"
26. november 2015 12:19
"Sina ei ole, mina olen" ja "me kõik oleme väljanud oma kehast" ei ole üks ja sama
m
/ 25. november 2015 11:43
Kas töesti ongi need narkari sümptonid,andku aga laksu edasi siis saabub vaikus ja rahulolu.
e
25. november 2015 15:00
Ei ole kunagi narkootikume kasutanud, ei joo ega suitseta, paraku ei saa öelda, et samalaadseid kogemusi ei ole. Enamuse arusaamine inimestest on lihtsalt väga piiratud, selleks on inimesi hirmutatud, tapetud ja muid koledaid asju tehtud, et inimene ei oleks enam päris inimene ja ei teakski enam, kes on inimesed tegelikult.
c
/ 25. november 2015 11:17
mötlemine positiivseks ! ! vöitle hea tervise eest mitte aga kehva tervise vastu ... nii on öigem möelda ja.......
s
25. november 2015 15:09
Sõltuvusained täielikult ära unustada, kõigile meeldimise tahe maha, hirmud maha ... see nõuab teatud pingutust, et depressioonist üldse kuhugi liikuma saada, kuni on emotsioonid on see võimatu, seni peksab äärmusest äärmusse. Positiivne mõtlemine on samasugune lõks, sest sellele järgneb järsk tagasilangus depressioon, oled kuulnud, et ära naera nii palju, pärast nutad! See on seesama tasakaalutus, mida toidavad hirmud. Depressioonis inimene ei ole võimeline võitlema, kui ta suudab ellu jääda, üle elada haigusperioodid, on isegi kõva tulemus.
r
/ 25. november 2015 11:15
Kui huvitav , ja minul ka juhtub kui istun potile suuremat häda tegema,hakkab punnitamise ajal pilt taskusse laskuma,mõnikord on isegi nii ,et lähen tualetist tagumiku pühkimata või vett peale laskmata. Hiljem tulen muidugi tagasi ja vaatan, vaatan kohe kaua oma väljaheidet ja tekib teadmine ,et mul kui pole ajukasvajat siis pärakuvähk kindlasti. Pärast ,kui ma kuulen Schuberti 4 -t klaverikontserti siis need mõtted kaovad ja muidugi peamine ,mis ma tahan öelda ,ma olen ju taqvaline inimene ning laule kirjutada ei oska.
l
25. november 2015 13:47
Loll olla on vist küll väga valus? Vaata, et sul ei tekigi see, millest siin ilgud.
l
/ 25. november 2015 20:32
Minul on, ilma naljata, teatud sittumiskordadel selline valu, et kunagi läkski pilt eest ära. Minestasin. Midagi on häda kyll, kuid kasvaja see pole. Eelmine nõme kommenteerija jätku häda katki ja mingu tuppa lamama, soovitan juua lihtsalt vett ja mingi hetke pärast valu pärakus taandub. Mingi iks protsess lihtsalt. Kuna mul on seda olnud no kolmekümne aasta jooksul, esinemissagedus erinev, siis kasvaja see olla ei saa. Aga Stig on endiselt mu suur lemmik, ka nüüd, kapist välja tulemise järel.
e
/ 25. november 2015 10:46
iga nädal tuleb tema haigustest nüüd ülevaade?? Kellele seda vaja on? Pole targemat enam kirjutada? Ja halloo - kes selle jama eest veel maksta tahab?? Pealkirjas ju kõik öeldud :D Äkki teeks pikema loo hoopis sellest tädist, kes 100 paari sokke kudus, oleks pisut positiivsem siin hallis novembris.
a
/ 25. november 2015 12:39
Tead, ei jaksa lugeda sinusuguste jörramist, et "kes ta on" ja "miks temast kirjutatakse" ja "keda see huvitav" ja "siiber silmini" jne.Kao lihtsalt kommentaariumist minema ja ongi põrinal lõpp!
h
/ 25. november 2015 13:31
kui ei jaksa, mis ronid siia kisama? Eks igalühel on õigust oma arvamusele.vJa kirjutamise võiksid samuti selgeks õppida, enne, kui sõna võtad.
s
25. november 2015 13:50
Selliseid, kes end mittehuvitavate artiklitega piinavad on ju palju. Ikka et ei huvita, ei huvita aga ise muudkui loevad ja kiunuvad Enesepiinamise viis teil selline või ?
z
/ 25. november 2015 16:32
Mingu vaatama teatritükki "Masohhisti pihtimus" :D
s
/ 25. november 2015 10:38
Stigi põhihaigus on Addissoni tõbi, see põhjustab ka depressiooni,kogu elu peab võtma ravimeid ja olema arstide kontrolli all.
Ju ta tundis vajadust sellest raamat kirjutada, mis siis katki on? Ei tee see haigus teda halvemaks.
Te, sarjad, ei tea kinagi, millal mõni tõbi võib teid endid tabada.
Ju ta tundis vajadust sellest raamat kirjutada, mis siis katki on? Ei tee see haigus teda halvemaks.
Te, sarjad, ei tea kinagi, millal mõni tõbi võib teid endid tabada.
v
25. november 2015 13:56
Vot õige kommentaar. Ja kes kiunuda tahab, see lasku aga edasi.
j
/ 25. november 2015 15:13
õnneks kõik narkomaanid siiski ei soovi raamatuid kirjutada, hea seegi. andal pole küll soovi tekkinud, et ehk loeks selle narkomaani raamtukest, no täna, ei. aga laule kirjautab ju kenasti, täitsa kuulan. inimesena - njah, põlgan narkomaane.
k
/ 26. november 2015 13:17
kõigil depressioonihaigetel on neerpealsete puudulikkus aga kahjuks perearstid seda ei tee kindlaks.
d
/ 25. november 2015 10:20
Täiesti tavaline asi see kehast väljumise tunne, olen seda korduvalt kogenud ja piisavalt kaua ka ära olnud ikka mingi viis aastat juba.
s
25. november 2015 10:32
see ei ole tavaline. ma pole kunagi kehast välja käinud
ja kui sa ikka 5 aastat juba kehast ära oled.... no anna andeks, kuidas see võimalik on. kes su kehas siis see viis aastat elanud on.
ja kui sa ikka 5 aastat juba kehast ära oled.... no anna andeks, kuidas see võimalik on. kes su kehas siis see viis aastat elanud on.
r
/ 25. november 2015 10:09
Kas Õhtuleht kohe ei saa muidu kui peab negatiivseid kogemusi ja hirmu ja valu levitama? kellelgi midagi kümne aasta eest juhtus... isegi on piisavalt jube elada, pommid plahvatavad ja lennukid kukuvad, kas sellest on veel vähe või?
e
/ 25. november 2015 10:02
Soovitan kõigil stressi käes siplejatel paariks kuuks metsatööle minna.
a
/ 25. november 2015 10:47
Ärevushäirega ise kimpus olnud/oleva inimesena olen soovitusega igati nõus. Kui aga elukorraldus ei võimalda päeva pealt senist elu hüljata, siis abiks on erinevte heledate ekraanide (arvuti, nutiseadmed, televiisor) koguse oluline vähendamine. See on läbivaid põhjuseid, miks ärevushäire tekib (ma ei räägi depressioonist, see on teine asi).
Eelistada reaalset suhtlemist chattimisele, eelistada raamatut facebookile, eelistada jalutuskäiku teleka vaatamisele (käige kasvõi jala toidupoes).
Metsatööd vms muidugi atavad oluliselt paremini veel tänu keskkonna vahetusele
Eelistada reaalset suhtlemist chattimisele, eelistada raamatut facebookile, eelistada jalutuskäiku teleka vaatamisele (käige kasvõi jala toidupoes).
Metsatööd vms muidugi atavad oluliselt paremini veel tänu keskkonna vahetusele
n
/ 25. november 2015 10:50
Et, kui ma kaalun 46 kilo, siis metsatööle puid langetama? Õnneks pole ka stressi, aga siinsed kommentaarid küll võivad seda põhjustada!
e
/ 25. november 2015 12:50
oksi raiuma? Või lihtsalt puudekohinat ja linnulaulu kuulama?
k
/ 8. oktoober 2017 08:58
Mul on raske füüsiline liikumispuue, mis välistab füüsilist töörõõmu tunda. Mida soovitaksid?
p
25. november 2015 09:54
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
n
/ 25. november 2015 10:52
Ma küll välja ei loe, et selle töö autor on Stig Rästa; kuidas Sina seda tead?
e
25. november 2015 14:01
Ega juhm inimene sellest aru saa, tema arvab, et kõik ,kellest kirjutatakse käivad ise palumas, et kirjutage minust. Aga eks igaüks saab asjadest aru vastavalt oma mõtlemisvõimele.
p
/ 25. november 2015 09:50
Tänapäeval on meditsiin ikka niipalju edasi arenenud, et leitakse kohe üles, mis haigusega tegu on. Mina jäin 1993. aastal haigeks, sama haigus, ainult vastupidises vormis, neerupealsete ületalitlus, olin mitmeid kuid erinevates haiglates, ka Tartus, enne kui üles leiti, et mis mul viga on. Ja avastas just Tallinas ühe väikese haigla arst selle. Selle ajaga süvenes haigus, nii et tekkis luuhõrenemine, mis mõjus just jalgade liigestele halvasti. Stigile palju jõudu ja vastupidamist!
s
/ 25. november 2015 09:42
Stig püüdke oma tervist kontrolli all hoida ja vähem mõelda oma haigustest. Pole vaja ju nii, et terve Eesti sellest juba iga päev loeb. Pooled Eesti inimesed on stressis ja elavad edasi. Soovitan uuringutele minna ja kui võimalik siis sinna, kus sellest haigusest palju teatakse. Võimalik on ka seda haigust ravida ja kontrolli all hoida.
Addisoni tõbi ehk pronkstõbi tekib neerupealiste koore puudulikkuse korral. Haigust nimetatakse Addisoni tõveks inglise arsti Thomas Addisoni järgi, kes kirjeldas haigust esmakordselt 1855. aastal, nimetades seda haigestunu naha pruunika värvuse tõttu pronkstõveks. 70–80% juhtudest on neerupealiste koore hävimise põhjuseks autoimmuunne põletik. Muudest põhjustest tulevad arvesse neerupealiste kirurgiline eemaldamine, vähisiirded, AIDS, tuberkuloos, verejooksud, neerupealiste kaasasündinud alaareng, pärilik glükokortikoidide vaegsekretsioon jt. Hormonaalne puudulikkus avaldub alles siis, kui neerupealiste koorest on hävinud 90%. Seega võib haiguse algus ulatuda mitme aasta taha. Kõigepealt ilmnevad glükokortikoidide puudusest tingitud nähud ja haiguse süvenedes ka mineralokortikoidide vaeguse tunnused. Et pronkstõbi areneb pikkamisi, võivad esialgsed kerged nähud jääda tähelepanuta ning haigus väljendub esmakordselt kriisina siis, kui organism vajab neerupealiste koore hormoone tavalisest suuremas koguses, näiteks operatsiooni, infektsiooni vm stressisituatsiooni tõttu. Glükokortikoidide vaegus põhjustab suurt väsimust ja jõuetust, lihasenõrkust, kõhnumist, isutust ja iiveldust, kõhuvalusid, kõhulahtisust, naha pigmenteerumist, depressiivsust, veresuhkru langust, menstruatsioonitsükli häireid, kehvveresust. Mineralokortikoidide vaeguse puhul tekib haigel seoses naatriumikaoga tugev soolaseisu, vererõhu langus ja peapööritus. Nahk on määrdunudpruuni värvi ja rohkem pigmenteerunud liigeste piirkonnas, peopesajoontes, värsketel armidel, rinnanibudel, suulimaskestal ja igemetel. Üldise jõuetusega võivad kaasneda tundehäired, sotsiaalne isoleeritus, võib esineda ka psühhootilist käitumist. Haigust diagnoosib ja ravib endokrinoloog. Neerupealiste koore talitluse puudulikkus vajab eluaegset katkematut asendusravi neerupealiste hormoonide – glükokortikoidide ja mineralokortikoididega. Oluline on teada, et stressiolukorrad suurendavad igapäevast glükokortikoidide vajadust veelgi.
Addisoni tõbi ehk pronkstõbi tekib neerupealiste koore puudulikkuse korral. Haigust nimetatakse Addisoni tõveks inglise arsti Thomas Addisoni järgi, kes kirjeldas haigust esmakordselt 1855. aastal, nimetades seda haigestunu naha pruunika värvuse tõttu pronkstõveks. 70–80% juhtudest on neerupealiste koore hävimise põhjuseks autoimmuunne põletik. Muudest põhjustest tulevad arvesse neerupealiste kirurgiline eemaldamine, vähisiirded, AIDS, tuberkuloos, verejooksud, neerupealiste kaasasündinud alaareng, pärilik glükokortikoidide vaegsekretsioon jt. Hormonaalne puudulikkus avaldub alles siis, kui neerupealiste koorest on hävinud 90%. Seega võib haiguse algus ulatuda mitme aasta taha. Kõigepealt ilmnevad glükokortikoidide puudusest tingitud nähud ja haiguse süvenedes ka mineralokortikoidide vaeguse tunnused. Et pronkstõbi areneb pikkamisi, võivad esialgsed kerged nähud jääda tähelepanuta ning haigus väljendub esmakordselt kriisina siis, kui organism vajab neerupealiste koore hormoone tavalisest suuremas koguses, näiteks operatsiooni, infektsiooni vm stressisituatsiooni tõttu. Glükokortikoidide vaegus põhjustab suurt väsimust ja jõuetust, lihasenõrkust, kõhnumist, isutust ja iiveldust, kõhuvalusid, kõhulahtisust, naha pigmenteerumist, depressiivsust, veresuhkru langust, menstruatsioonitsükli häireid, kehvveresust. Mineralokortikoidide vaeguse puhul tekib haigel seoses naatriumikaoga tugev soolaseisu, vererõhu langus ja peapööritus. Nahk on määrdunudpruuni värvi ja rohkem pigmenteerunud liigeste piirkonnas, peopesajoontes, värsketel armidel, rinnanibudel, suulimaskestal ja igemetel. Üldise jõuetusega võivad kaasneda tundehäired, sotsiaalne isoleeritus, võib esineda ka psühhootilist käitumist. Haigust diagnoosib ja ravib endokrinoloog. Neerupealiste koore talitluse puudulikkus vajab eluaegset katkematut asendusravi neerupealiste hormoonide – glükokortikoidide ja mineralokortikoididega. Oluline on teada, et stressiolukorrad suurendavad igapäevast glükokortikoidide vajadust veelgi.
j
25. november 2015 14:12
Ju ta teab oma haiguse sümptomeid ja hoiab oma tervist kontrolli all ka ilma sinu pika haigusekirjelduseta ja soovituseta. Mis aga sellese puutub, et iga päev lugema pead, siis selle murega pöördu ajakirjanike poole, usu, Stig ei käi siin artikleid endast kirjutamas.
l
25. november 2015 09:23
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
f
/ 25. november 2015 12:42
eestlane on üks rõve elukas kes pidevalt peab teiste kallal närima, keri minema siit uudise alt, kui sul midagi positiivset öelda pole. Rõve elajas.
a
/ 25. november 2015 09:12
Stig,Sa oled väga armas ja väga huvitavate laulude looja ning esitaja!Sa oled tubli ja saad oma nn "elukaaslastega " hakkama!Jõudu ja armastust!
s
25. november 2015 09:09
See arvamus võib õige olla, kui vajadus kogu aeg pildil olla.
o
/ 25. november 2015 09:49
Kuhu kadus eneseupitamine, eputamine jms?
a
/ 25. november 2015 08:42
Ole tubli, loodetavasti saab tulevkus parem olema..
s
25. november 2015 08:37
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
n
/ 25. november 2015 10:55
Kõik teavad, mida räägivad, aga vaja on rääkida, mida tead. Imelik, et see lause ikka ja jälle valepidi kirjutatakse!
j
/ 25. november 2015 08:23
ma mõtlesin, et ainult mul pole perearstiga vedanud.
r
25. november 2015 08:23
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
s
25. november 2015 08:55
Sa ei saa vist ise ka aru, mida kirjutad? Et kui inimene on haige, siis on ta äpu ja memmekas?
p
25. november 2015 09:41
Paljud reageerivadki nii, see on instinkide tase, et põduratest eemale hoida ja võimalusel neid terroriseerida. Inimesel on kroonilised terviseprobleemid siis ta tunnebki ennast pidevalt rohkem või vähem kehvasti.
Eraldi probleem on läbipõlenud lähedased, vot see teeb kroonilise haige elu tõeliselt põrguks.
Eraldi probleem on läbipõlenud lähedased, vot see teeb kroonilise haige elu tõeliselt põrguks.
e
25. november 2015 15:17
Enesealalhoiuinstinkt, see on nii inimestel kui ka loomadel ja see nõuab muu hulgas haigetest eemale hoidmist, kujutate ette haigusest või vanadusest põdurat looma, kari hakkab temast kiiresti eemale hoidma, et mitte kõiki ohtu seada. Inimeste puhul osa lähedasi toetavad ja püüavad aidata, teised pigem hülgavad, kuigi otsest ohtu nende elule tegelikult ei ole, aga nad ei tule toime selle olukorraga.
s
26. november 2015 12:21
seda ma vaatan jah, et eestlastel see instinkt on väga arenendud, eriti vanurite vastu