Foto: PantherMedia / Scanpix
Lapsed
27. november 2015, 12:42

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta septembrikuu Tervis Plussis.

Kui laps toob ängi - kuidas ära tunda depressiooni? (1)

Ideaalses maailmas valdab lapse ilmale toonud naist rahu ja õnnetunne. Mõnikord aga läheb teisiti! Ja isegi nii karmilt, et noore ema pähe tungib mõte: parem, kui teda poleks sündinud.

Kui Jana Otsa (43) maja 12 aastat tagasi maani maha põles, uskus naine siiralt: “See juhtus seepärast, et olen halb ema. Järgmisena võetakse mult lapsed ära.” Ta ei osanud arvatagi, et üks suurimaid tragöödiaid võib osutuda hoopis uue alguse tähiseks. 11 aastat painanud sünnitusjärgne depressioon oli jõudnud kulminatsioonini. Lähedaste silmad avanesid – Jana vajas tõsist abi.

Paanika lapse sünni pärast

Enne esimest rasedust arenes Jana hinge-elu üsna tavalist rada pidi. Kooli ajal oli ta tundlik laps, vahest pisut depressiivsem kui keskmine tujukas teismeline. Sellele aga järgnes rahulikum täiskasvanuiga armastava mehega ning pisut ootamatu, kuid siiski soovitud rasedus. Ometi ei läinud last oodates kõik plaanipäraselt. Naisel tekkis rasedustoksikoos, ta oksendas palju.

“Alles neljandaks kuuks sain tagasi oma tavalise kaalu. Olin pidevalt haiglas raseduse säilitamisel,” meenutab Jana. Uuringutel selgus, et laps polnud normaalkaalus, lisaks tehti emakakaelale õmblus, et rasedus säiliks. Kaks nädalat enne oletatavat sünnitustähtaega võeti õmblused lahti ja Jana pidi jääma haiglasse.

“Kui laps sündis, ei suutnud ma mingit rõõmu tunda, vaid mõtlesin: ma ei saa sellega hakkama!” Janat painas tohutu vastutustunne ja hirm, et kogu lapse elu sõltub ainult temast. “Mõtlesin, millega ma ometi olen hakkama saanud ja et see oli mu elu kõige valem otsus.”

Hirm üksinduse ja saamatuse ees

Mustad mõtted ja madal enesehinnang saatsid naist igal sammul. “Mäletan hullumeelset mõtet, et sureks see laps kohe maha, siis oleks palju kergem, kui et ta hiljem sureks,” sõnab Jana ja puhkeb nutma.

Abi polnud ka lähedastest. “Lendab kari sugulasi kohale, siis jälle lähevad kõik laiali ja oled üksinda, midagi teha ei oska.” Eriti saamatuna tundis ta end lapse kasina söögiisu pärast. Naist valdas paanika, et laps surebki nälga. “Käisin ühe akna juurest teise juurde ja ootasin meest koju. Lapsega üksiolek tundus nii hirmuäratavalt raske ja kohutav.”

Noorel emal polnud aega oma tundeid analüüsida ega saada aru, et midagi on halvasti. Pahatihti mõistis naine alles õhtul, et ta polnud päev otsa söönud või et kohutav pissihäda oli teda juba pikemat aega märkamatult painanud.

Elutingimused vaid võimendasid ängi. Vanast puumajast puhus õhk läbi, nii et talvel jäätus vesigi pesukausis ära. Rääkimata pidevast marlimähkmete pesust ja napi isuga beebile lisasöögi keetmisest. Lõpuks selgus veel, et laps on allergik.

Kui hullus, siis korraga!

Mõnekuuse lapse kõrvalt jäi Jana uuesti rasedaks. “Unistasin juba väikse tüdrukuna, et mul oleks palju lapsi. Siis tekkiski paanika, kui kohe järgmist last ei tule, siis ma ei julgegi enam kunagi rasedaks jääda. Et kui on hullus, siis olgu kõik korraga!”

Naine küll kartis, et kahe lapsega ta lõpuks kaotabki mõistuse või heidab hinge, kuid üllatuseks oli teine laps hoopis teistsugune. Söögiaegade järgi võis kella õigeks panna, magas nagu nott ja sõi isukalt. Ainult et enesepiitsutamine ja süütunne painasid Jana hinge endiselt. Eriti neil hetkedel, kui väiksem laps einestas rinnal ja vanem õde igatses pisarsilmi ema sülle.

Jana põeb tagantjärele oma tookordset soovi kogu aeg lastest eemale saada, neid vanavanematele sokutada.

“Kui käisime nädalavahetusel näiteks Saaremaal, mõtlesin paar korda, et mis ema ma küll olen: kõik igatsevad sellisel hetkel oma lapsi, aga mulle ei tulnud nad meeldegi,” räägib naine taas pisaraid pühkides.

Praegu ise psühhoterapeudina töötav Jana teab, et selline mõtlemine kahjustab ka lapse arengut. “Kui ema ei väärtusta ennast, ei saa ta ka oma lapsi väärtustada. Halval emal on ju halvad lapsed ja vastupidi.”

Mis lõhub mustri?

Pärast seda, kui Jana pere maja maha põles, sattus naine täielikku kriisi. See ei jäänud enam abikaasale ega tema isale märkamata. Naine kartis, et jääb oma halva ema karma tõttu ilma oma 11-, 10- ja 7aastasest lapsest. Kummaline jutt püüdis lähedaste tähelepanu. Esimese kõne terapeudile võttis abikaasa. Naine ei vaielnud vastu. Ta teadis, et enam ta ise hakkama ei saa.

Algasid pikad teraapiatunnid, kaevumine lapsepõlve ja valusatesse seikadesse. Ometi polnud Janal sügavat usku psühhoteraapiasse – kas tõesti üksnes hinge puistamisega muutub mõtlemine ja kaovad halvad tunded?

Läks mõni kuu, ja naine hakkaski elu hoopis teisest küljest nägema. “See ei ole liialdus, kui ma võrdlen seda uuestisünniga. Tulin nagu mingist kapslist välja ja sain aru, et maailmas paistab päike ja ma olen normaalne ema, kes saab lastega hakkama.”

Jana leidis, et tema probleemid olid edasi kandunud põlvkonniti. Ta mäletab oma ema depressiivsust ning kirjelduste järgi olid vanaemal samad sümptomid. “Ma tahan loota, et jõudsin endaga nii palju tööd teha, et seda mustrit õigel ajal lõhkuda.”

Ainus kohustus: imetleda beebit

Teraapia tõstis Jana enesehinnangut, ta sai tagasi usu ise-endasse ja tal tekkis huvi psühhoteraapia vastu. Meditsiiniõe haridusega naine, kes oli 11 aastat vaevelnud depressioonis, läks õppima psühholoogiat.

Esimesel kursusel jäi Jana neljandat korda lapseootele. “Kui ta ikka tulla tahab, siis ükskõik millisel moel,” naerab Jana. Tunded, mis valdasid nüüd, olid hoopis teistsugused. Neljakordne ema ei raatsinud pesamunast lahkuda ja selgus, et lapsega on võimalik käia matkadel ja reisidelgi.

“Loomulikult on depressiivsel inimesel paremaid päevi. Olen ka neljanda lapsega olnud väsinud ja endast väljunud, kuid suudan jonnivat last vaadata. See ongi normaalne laps – ta peabki jonnima. Ja ma ei ole läbikukkunud, vaid tavaline ema, kes suudab taluda lapse jonni,” tõdeb Jana rõõmuga.

Prügikasti tuleb visata dogma, et korralikul naisel on toad korras ja kes tolmu ei jõua pühkida, on laisk.

“Vastse ema ainus kohustus on lihtsalt vaadata ja imetleda oma beebit, et emainstinkt saaks tugevneda. Muu võib oodata,” ütleb psühhoterapeut Jana.

Kuidas ära tunda depressiooni?
Klassikalised tunnused:
• alanenud meeleolu,
• huvi ja elurõõmu kadumine,
• energia vähenemine, suur väsimus ja vähene aktiivsus.
Lisatunnused:
• tähelepanu kahanemine,
• madal enesehinnang ja vähene eneseusaldus,
• süü- ja väärtusetusetunne,
• pessimistlik suhtumine tulevikku,
• häiritud uni,
• isu vähenemine,
• suitsiidimõtted.