Tiina Lokk-Tramberg: tänavune PÖFF on kõigi aegade huvitavaim (3)

"See on tõesti rekordarv filme, mis meile tavapärase 800–900 asemel vaatamiseks ja otsustamiseks saadeti. Tänavune festival on seega tõepoolest kõige suurema filmide arvuga: koos laste- ja noortefilmide festivaliga Just Film linastub 279 täispikka mängu-, anima- ja dokumentaalfilmi. Ma ei oska öelda, kas see on kõigi aegade parim programm, aga kindlasti on 19. PÖFF kõige huvitavam," märgib Lokk-Tramberg. Festivali peakorraldaja sõnul ootab ees väga tugevaid esilinastusi, mille kohta saab loodetavasti hiljem öelda, et just siit said need filmid tuule tiibadesse.

PÖFF-il osaleb filme 80 riigist. Seetõttu kardab Lokk-Tramberg pisut, et filmide arv on ehk tänavu liigagi suur, sest võib juhtuda, et kõikidele filmidele ei jätku vaatajaid. "Turg ei tule nii kiiresti järele. Samas ei taha me teha nii suurest programmist reeglit. Järgmisel aastal tahaks ikka maanduda tavapärase 250 filmi juurde. Programmi meeskonnale tähendas see samuti väga suurt koormust, pidime, kes rohkem, kes vähem, igaüks vaatama läbi 600–800 filmi kolme kuu jooksul. Mis siin salata, me tõesti ei osanud sellist huvi festivali vastu oodata. Oleme ju aasta viimane A-klassi festival. Aga elu tõestab, et häid filme on rohkem, kui me arvata oskasime." 

Erilised Iraani filmid 

Omapärastest filmidest PÖFF-il puudust ei tule: tänavu on kavas üle 50 filmi, mida näidatakse just nimelt PÖFF-il kas maailmas, väljaspool koduriiki või Euroopas esimest korda. "Ühe või teise filmi esilinastuse vaatama tulemine tähendab ühe filmi elluastumise tunnistajaks olemist – juba ainuüksi see on vau-hüüatust väärt. Kui rääkida sellest aspektist mõnest filmist või regioonist, siis Iraani film on kindlasti üks selliseid, mille üle me võime eriti uhked olla. Näiteks põhivõistlusprogrammis osalev "Laviin", mille peanäitlejanna Fatemeh Motamed Aria pärjatakse rolli eest PÖFF-i ajal Asia Pacificu filmiakadeemia poolt parimaks näitlejannaks, on filmirežissöör Morteza Farshbafi teine mängufilm. Just PÖFF-ilt sai tuule tiibadesse tema linateos "Lein" (2011)," selgitab festivali peakorraldaja. "Ka Tridensi debüütfilmide võistlusprogrammis linastuv "Kaks" on väga tugev psühholoogiline draama, mis samas on väga sügava alltekstiga, jutustades inimeste kaudu loo oma kodumaa ja juurte mahamüümisest."

Põhiprogrammist leiab samuti visuaalselt väga huvitava ja sügava alltekstiga teose "Mees, kellest sai hobune", mis mõjub kui Iraani Béla Tarr. Kirsiks tordil on aga Lokk-Trambergi sõnul võistlusprogrammi-väliselt linastuv debüütfilm "Ainult meie kolm", mis on "Amélie" laadi võtmes üles ehitatud südamlik komöödia Iraanist Prantsusmaale elama asunud perekonnast.

"Iraani filmid on kõik pärlid, mida ma soojalt soovitan kõigile, kes otsivad PÖFF-il originaalset ja kaasahaaravat kinokunsti. Igaüks neist näitab eri suundumusi Iraani filmis, mis aga peamine, need käsitlevad väga huvitavalt tänapäeva elu tahke. Siia ritta võiks veel lisada dokumentaalfilmi "Iraagi odüsseia". Inimesele, kes kas või osagi nendest filmidest jõuab ära vaadata, saab palju selgemaks, mis inimesed elavad Lähis-Idas, milline on nende kultuuriline taust jne," tutvustab Lokk-Tramberg.

Kui jätta välja sellised vanad ja suured filmimaad nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Jaapan, on festivalidel PÖFF-i peakorraldaja sõnul just Iraani ja Rumeenia filmikunst see, mis juba viimased 15–20 aastat on publikut köitnud. "Harva tuleb ette festivali, kus filmid neist maadest ei esineks võistlusprogrammides. Miks? Ilmselt värske teemakäsitluse, originaalse ja omanäolise jutustusstiili ja kuumade teemade tõttu," leiab ta.

------------------------------ 

Kas "Mandariinide" edu tõi Gruusia fookusse? 

PÖFF-i peakorraldaja Tiina Lokk-Tramberg: "Gruusia fookuses on "Mandariinid" kindlasti osaliselt süüdi. Tänu "Mandariinidele" tekkis soe kontakt Gruusiaga ja oli kuidagi iseenesest mõistetav võtta fookusse Gruusia filmikunst, mille suur austaja ma olen kogu aeg olnud. Gruusial on õnnestunud ajast aega teha väga omanäolisi filme. Neil on olemas huumor, mida maailmas nii kergesti ei leia – väga isikupärane ja väga soe."

Lokk-Trambergi sõnul suutis Gruusia nõukogude ajal maailma kinoajalugu rikastada selliste pöördeliste filmidega nagu "Kured lendavad" (režissöör Mikhail Kalatozov), "Sõduri isa" (Revaz Tšeidze), "Patukahetsus" (Thengiz Abuladze), "Unustatud esivanemate varjud" (Sergei Paradjanov), "Soovide puu" (Thengiz Abuladze) jpt. "Gruusia filmikunsti iseloomustavad ainuomane kujundite süsteem, filmikeel ja jutustamislaad. Ma olen eriti uhke, et me toome vaatajateni vähemalt osa ajaloolistest pärlitest, lisaks paremiku nüüdisaja Gruusia kinost," lisab ta.