Kultuur iga päev, juba 50 aastat

1965. aastal valminud Eesti suurima kultuurihoone kui mõjuka keskuse juubeli puhul peetakse tuleval reedel, 21. novembril juubeligala, kus astuvad lavale keskuse kollektiivid. Tutvustatakse ka raamatut, kust saab ülevaate keskuse poolsajandist ja praegustest tegemistest. Nädalale pannakse punkt laupäeval jõululavastuse „Tooma jõululegend” esietendusega. Juubelinädala üritustele on oodatud kõik huvilised. Täpsema kava leiab lehelt www.salme.ee.

Neid, kes mäletaksid poole sajandi tagust aega, kui hoone valmis sai, on veel küll. Mäletatakse nii seda, kuidas kunagise kauni pargiala asemel kümme aastat plangu taga vindunud ehitise uksed lõpuks lahti tehti, kui ka seda, kui kiiresti kujunes sellest lisaks tavapärasele kultuuripalee „menüüle” ehk tantsu-, laulu- ja muude kollektiivide kooskäimis- ja esinemiskohale uus edumeelne teatripaik. Ja noortele, toonastele noortele, ka atraktiivne tantsupidude paik.

Teater oli seejuures Tallinna noorsooteater, praegune linnateater, mille asutas samal aastal pool sajandit tagasi Voldemar Panso ning mille peamiseks saaliks toona kommunistliku märtri Jaan Tombi nime kandev kultuuripalee suur, 600-kohaline saal oli 1993. aastanigi veel teatri peamine esinemispaik. Ja ka praegugi annab oma suure saalita linnateater siin kaks etendust kuus, vähemalt.

Tantsupidude paigana sai Uus Tomp (Vana Tomp oli praegune Mustpeade maja, kus ametiühingute kultuurikeskus varem resideeris) üle linna kuulsaks paigaks pikkadeks aastateks, ehkki asus toona hulga väiksemana tundunud Tallinna kesklinnast suhteliselt eemal. Mõni ärksam mäletab ehk sedagi, et peoseltskondade vahel, osa neist näiteks paar tänavat eemal asuva raudtee klubi omad, tuli ette ka nurgataguseid või isegi keset tänavat toimunud mõõduvõtmisi, kus mõnikord aialipidki käiku läksid. Aga see on Tallinna (veel) kirjutamata ajalugu, kuhu mahub muidki vürtsikaid mälestusi. Aeg oli hoopis teistsugune, kui ajalooraamatuist võib välja lugeda.

Ise mäletan Kalamaja poisina nii poolikul ehitusel salaja mängimas käimist kui ka hiljem siiani unustamatuna mõjunud modernistliku kujunduse ja rõhuasetustega „Hamletit” Panso lavastuses ning Ants Eskola ja Jüri Järveti hiilgavalt süngel osalusel. Tasub aga lisada, et siin on sündinud lisaks Panso teatrile veel teine, nimelt Vana Baskini teater.

Hoone ise aga oli Stalini ajastul projekteeritud, Riia elektrotehnikatehase VEF (mis tootis ka siin tuntud raadioaparaate) kultuuripalee klubihoone projekti n-ö taaskasutus. Kui hoone valmima hakkas, olid Stalini-aegsed „arhitektuurilised liialdused” ehk rahvasuus präänikud, mis näiteks kaunistavad „torniga maja” Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, aga hukka mõistetud. Nii jäigi uus maja igasuguse dekoorita ning külgedel sammastikukaarteta.

Praegu on juubel

Sel aastal ümbritsevad Salme tänava suurima maja, 7000-ruutmeetrise kultuurikeskuse fassaadi tellingud ning neid kattev kangas. Poolsajand vana terrasiitkrohv vajab põhjalikku uuendamist.

„Raha on alati napilt. Teeme nii palju, kui Tallinnal parasjagu raha on anda. Aga olulisem on see, et meil on siin, Eesti suurimas kultuurikeskuses, nii suurepärased kollektiivid, ja me oma töötajad,” räägib keskuse direktor Toomas Loo. Kollektiivid on aga vägagi esinduslikud, ja neid on palju, kolmekümne jagu.

„Raske öelda, eks meile annavad hinnangu ikka täissaalid ja see, et inimesed tulevad taas tagasi,” vastab Loo, kel on keskuses käsil juba 12. juhiaasta. „Meie üks magneteid on muidugi suur ja hästi varustatud teatrisaal, nendest on linnas kogu aeg nappus. Lisaks teatrile peetakse siin kõikvõimalikke konverentse ja muid suuremaid üritusi. Kordaminekuist aga näiteks võiks neile, kes ammu pole meie juures käinud, öelda, et me oleme lahti saanud nõukogudeaegsest kõledusest, küttesüsteemid hoiavad selle suure maja nüüd hubasena,” tähendab direktor.

„Aga kas me oleme Kalamaja või kogu Tallinna kultuurikeskus? – kui küsite. Arvan, et oleme kogu Tallinna eestikeelse kultuuri suurim keskus ja suurte kollektiivide kodu. Elu näitab, et meid on kogu aeg inimestele vaja olnud. Arvan, et praegu veel enam kui varem,” kinnitab direktor.

Mälestused

Kalamaja poiss Loo Valgevase tänavalt mäletab ise ka kultuuripalee varasemaid aegu, ta on siin tööl olnud juba nooremas eas, nimelt sai ta 18-aastaselt siit oma diskoriatestatsiooni, ta on siin ka ise pidusid korraldanud ning vajadusel näiteks Aare Rüütli tantsuorkestrit diskorina tantsuõhtul asendanud.

„Kui miski läks kõrbema või keegi jäi tulemata, tulin ikka jooksuga Valgevasest,” meenutab keskuse eakaaslane Loo. Aga majaga on tal veelgi varasem side – ta oli päris lapsena kaasas, kui ema käis seal tervislikust eluviisist loenguid pidamas.

„Mina mäletan vanu aegu küll. Tulin siia 1972. aastal, kohe pärast Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurhariduse eriala lõpetamist,” meenutab asedirektor Merike Purde, kes näitab meile kultuurikeskuse huvitavamaid paiku – teatrisaali, kus käib parasjagu „Tooma jõululegendi” proov, kooride harjutusruume ja muid saale.

Suure maja käigushoidmine on tõsine probleem, sellegipoolest on näha, et järkhaaval on vägagi palju õnnestunud korda teha ja korras hoida. Hiigelsuur fuajee, see, millele saavad lapsed kahel korrusel ennastunustavalt ringe peale teha, on juba aastaid korraliku kiviparketiga, enamik vähemaid saale ning kõrvalruume on samuti uue näo saanud.

„Kõige ägedam mälestus on muidugi vist 1973. aastal korraldatud ööpeost. Öisele tantsupeole tuldi viimase trammiga, ära mindi järgmisel hommikul esimesega,” vahendab Purde killukest kultuurikeskuse ajaloost.