Koristaja tädi Gloriast läks pühap. hommikul tööle ja leidis prügikastist verise inemese kõrva. Rääkis ülemustele, keegi ei tahtnud teada, tuleb äkki pahandus. Tädi hoidis seda kõrva paar nädalat külmkapis. Keegi ei hakkand oma kõrva taga otsima ega kedagi süüdistama. Siis viskas tädi kõrva minema. Ja kogu lugu.
Mälestusteraamatu «Hoiab oma leib» näol on tegemist tõeliselt eemaletõukava teosega igaühe jaoks, kes pole nõukogude ajal olnud kelner, baarimees või šveitser, kuid on tavalise kodanikuna eelmainitud raisakullide teenuseid kasutanud. Halastamatu sissevaade varaste, pättide ja limukate maailma, kes tõmbasid ühe käega viluks kliente ja teisega riiki. http://kultuur.postimees.ee/3385245/masendav-sissevaade-kelneri-hingeellu
Kust artikli autor kyll votab julguse vaita, et nouka ajal olid kelnerid eliit, ning kelneriks saamine oli suure unistuse saavutamine? Mitte yhegi tuttava kohta see ei kehti, aga tuttavaid on 64 aastaga ikka kogunenud...
mul pole ka nende seas tuttavaid, aga mõnes mõttes olid eliit küll. Neil olid tutvused igal pool, raha teenisid roppumoodi ja samas oli võimalik ka selle raha eest ühte koma teist osta. Kelneri tähtsus ja kõrge positsioon kadus koos vene rublaga. Aga noh ses mõttes eliit nad muidugi polnud, et ei olnud just akadeemikud või siniverelised.
Eks praegused hilises keskeas ja pensionieelikud ole need, kes taga õhkavad oma noorusaega ja toonaseid seiklusi. Tahaks loota, et tegu lihtsalt nostalgiaga, nagu ikka kui inimene minevikku meenutab, mitte reaalse veendumusega, et "vene ajal oli ikka kord majas ja elu hea" veendumusega.
Mões mõttes küll igatse: arstile sai alati, öösel kõrtsust koju tulla julgesin vabalt ka ilma taksota, ka kõrtsuarved ei olnud üüratud, linnas ja turul sai parkida tasuta.. Mida ma kohe kindlasti ei igatse on pioneeriaega, leti alust kaupa,tohutut kauba vaesust,mai paraade.Kas ma siis sellepärast olen kohe Savisaare pooldaja? Tolad, eks iga üks elab oma ajastus.
Mille poolest oli siis elu inimlik? Et teatud "väljavalitutele" olid eraldi mõeldud valuutapoed, parteipoed,korterijärjekord, telefonijärjekord, kauplustes letialune kaup, sanatooriumid, välismaareisid, medalid rinda... Ning ülejäänud rahvas viis õndsa näoga poest koju ajalehe sisse mässitud lehmasabasid ning kolhoosides korjati kraavidest purjakil traktoriste kokku et saaks "viisaastakut täita nelja aastaga"... Elati kõrge müüri taga ning tunti ennast "kaitstuna", sest kuskilgi Kremlis oli puhmaskulmudega Isake, kes selle kõige eest hoolitses. Talle tuli vaid au anda ja iga aasta mais ning novembris punalippudega demonstratsioonile minna.... Gavarit Moskva, täna leiba ei saa....
pildilt tõesti tuttavad näod vaatavad vastu. Mina näiteks igatsen küll Nõmme kõrtsi aegu, oli tantsu, oli nalja, sai pulli. Ja jaksas ka osta. Alati ei pea ju kõrtsis käima joomise pärast, lihtsalt aega veeta ja tantsida sai küllaga....nostalgiaaaaa
kahju jahh, elavat muusikat ei mängi kuskil tantsuks, järjekordi ka ei näe ukse taga, Ja polegi kuhugi minna et võtta kaks kannu SEGU 7 ja praed. Nõmme on välja surnud.
ainult inimkõnts sülitab kellegi toidu sisse ja siis on aastaid hiljem ikka veel uhke ja näeb seda oma elu suurima sündmusena. häbitu närakas, kindlasti ei loe seda, kutsun teisigi üles ignoreerima.
kohvik Moskva 1973a. - 1993a. ettekandja12. november 2015, 10:31
Tervitan kõiki, kes töötasid minuga koos. Olid kuldsed ajad. Kes ei joonud, sellel oli kõik. Köögi naistele suured tänud, ei lasknud surra nälga. Poistele Glooriast ka palavad tervitused, me olime, nagu üks pere. Viru ärikatele eriline tänu - saime riided. Neile, kes on teises ilmas- olgu muld teile pehme. Ikkagi sai elatud, on mida meelde tuletada.
Kuskilgi restoranis Glorias või mujal oli isegi keegi inimsööjast kokk. Ta naine põgenes Soome ja vist kirjutas hiljem ka sellest memuaarid. Siis oli mingi lugu ka ühest morgitöötajast, kes kiskus koolnutelt kuldhambaid suust. Jäi vahele sellega, et suu jäi kirstus lahti ja sugulased avastasid. Toredad tolleaegsed rikkurid...?
Paljudel jäid ikka hambad suhu ka- nüüd kisuvad need välja hauakaevajad. Selgituseks- kui kaevatakse haud vana haua kõrvale, siis kaevamise lõpufaasis tehakse väike kõrvalekaevamine naaberhauda, uuritakse kolp järgi ja kuldhammaste olemasolul tehakse suu puhtaks.
jussike- sussike. Nõukaajal toimusid samuti võikad kuritegusid, ainult et neid rahvale ei avalikustatud. Kuid sellest inimsööjast saad lugeda siit: -----Värskelt trükist ilmunud autobiograafias “Ma armastasin kiskjat” jutustab Inimsööja leseks nimetatud Pille Hanni oma kooselust sarimõrvariga ning sellele järgnenud kümnest vangla-aastast (1982–1993). "Ma armastasin kiskjat" - (inimsööja naise mälestused) ----- http://ekspress.delfi.ee/kuum/inimsooja-naise-malestused?id=27684759 Ja laibamõnitajast oli veidi varasemalt juttu. Internetiajalehtedest neid praeg ei leia. Nii et edu nõukaaja ihalejatele, kalhooznikud...
No näädsa siis kui ilus kolhoosielu oli mõnel - köögist veeti kraami koju, viru ärikatelt klientide arvele kirjutati juurde, viru ärikatelt riideid ostetud, kaup sai leti alt jne. Ainult et kui sellistelt tunned ikka veel kolhoosimentaliteedi haisu juures, siis hakkavad nad silmi pööritama ning kriiskama - sa ei austa mind!
Mida sa kaagutad ja loksud kui munas kana! No kiusati koolis- kool ju läbi! Ei saa inimestega läbi- mõtle miks. Naised sind ei taha- mõtle missugune kana sa oled ;) Kolhoosid ja eliidid- miks sa ise nii jube kade oled?
Jeesus suri 33-selt ? Kas ta oli rumal ?12. november 2015, 10:49
98 aastane ? Kindlasti on sul praegu väga huvitav ja kvaliteetne elu ? Su lapsed ( kui sul neid on ) on kindlasti ülirõõmsad , et olles ise juba vanemas eas, peavad oma aega raiskama ühe vanuri peale .Tean inimesi , kes on elanud ainult 40 steks aga on saavutanud kõik . On maja üles ehitanud , lapsed üles kasvatanud ja on ka jõudnud viina võtta ja naisi võtta . Kuid on ka 80-seid , kes kogu elu on vaikselt vegeteerinud .
Olen tähele pannud, et sellised toredad, suure südamega, sõbralikud ja lahke iseloomuga mehed ei ela kahjuks eriti pikalt. Seevastu keskmise 80+ vanamehe stereotüüp on lühikest kasvu üksik kõhna koonerdaja ja oma sugulastele, kui tal neid on, jätab ta päranduseks vihikud kuhu on kleebitud viimase kahekümne aasta ostutšekid ja ülestähendused sellest, kui kokkuhoidlik ta on olnud.
Seltskond pildilt tuttav. Küll võin öelda, et valdav enamus tolleaegseid nö eliiti kuuluvaid kõrtsutöötajaid on meie seast lahkunud. See, mida nad teistele laiali jagasid- see võttis ka nemad. Või on nad end vigaseks joonud. Minekud olid neil juba siis kurvad, sest kõikide poolt nõutud ja lugupeetud tegelased elasid tihti üksi, kuna nende eluviiside juures neil püsivaid kaaslannasid polnud. Tean kahte,kes surid omas kodus kopsupõletikku. Arvatavasti ei saanud kaineks ja seeläbi ei mõistnud, mis nendega toimub ja kui raskelt nad haiged on. Nad ei näinud oma 45-ndat sünnipäeva. Mehed, kes olid nii "hinnatud"- nad leiti oma elamisest surnuna, nad olid lahkunud külmas ja üksinduses. Inimene ei muutu- ka siis tõugati sind koheselt eemale, kui sa enam vajalik polnud. Vajalikud olid nad vaid kõrtsus sees, sealt väljas olles muutusid nad tarbetuteks. Karussellilt said maha vähesed. Allakäigu teele asunud läksid väga ruttu. Inimlikult on neist kõigist kahju, lõhkised pered, lapsed ilmamööda laiali, kole viinaviga ja rikutud tervis siiski väga noorelt. Raha selleeest neil oli, aga tõde on siiski see, et kergelt tulnud raha teeb inimese peast lolliks. Mina nt ei müünud taksiost kogu selle pea kümne aasta jooksul mitte ühtegi pudelit viina- mõni ehitas selle viinamüügiga aga maja või lausa mitu. Mul endal oli alkoholiga siis suuri probleeme ja ma ei saanud võtta vastutust, et müün kellelegi samasuguseid probleeme. Miski hoidis mind tagasi seda viina müümast. Ise olen ostnud muidugi ja palju, nii taksost kui kõrtsust. Jah, nii kõrtsud kui Taksopark olid kohad, kus sai hullult raha. Mõni lämbus selle raha kätte.
Kulla taksojuht 1982-1991,ega te juhtu konkreetselt teadma mis neist inimestest ,kes pildil,saanud on.Eriti tahaks just teada selle naisadminni käekäigust.Reet vist oli ta nimi.Mis seal salata,ise kah seal Nõmmel ,omal ajal peale tööd rublasid tuulutamas käidud.
Reedast ei tea midagi, uksehoidjad vist kõik surnud, esimesena läks Raua Aarne, siis vennad Enn ja Ants, kolmandast vennast (Ets?) ei tea ka midagi. Averkin ja Lemps ka läinud? Mis on saanud teisest adminnist, sellest, kes "baleriinina" kõndis, ise mees;)- ka ei tea. Võimalik, et hinges, sest tema siis nagu joodik ei tundunud. Pmt oli Nõmme koht, kuhu selge peaga ei läinud ja selline tsipa perifeeria, kus võõrad tavaliselt tappa said ja omad tegid mis pähe tuli.
Panen paar rida siia endise ettekandjana. Eks kõik sõltus ikka inimesest endast, mis elu sa elasid või millist elu elad tänasel päeva. Loomulikult oli see töö tollel ajal üks tasuvamaid ja mäletan seda tunnet küll, et niikaua kui ma polnud avaldanud, et kõrtsis ettekandja olen, oli suhtumine tavaline aga pärast töökoha avaldamist suhtuti minusse hoopis teisiti. Igati teisiti, mõni vaatas mind kui kergemeelset ja teine jälle hakkas kohe arvama, et tal mind varsti vaja võib minna, sest kõrtsis pidi olema tutvusi, et sinna lihtsamini pääseks. Muidugi oli see 5 aastat selline elukool, mida ei anna ka alati psühholoogiks õppimine. Napsilembelised kõrtsmikud ei olnud hinnas ka siis, ikka arukas ja intelligentne kelner oli see, kelle lauas taheti istuda.
Seda Jüri Mõisa kelneriametit ei maksa nüüd ületähtsustada. Minu teada astus ka kohe pärast keskkooli TTÜ-sse ja töötas kelnerina ühel hooajatööl suvevaheajal mingis kolmandajärgulises söögimajas.
On kahetsusväärne, et sellised tropid nagu see nõmme-jürka (väikesed algustähed teadlikud!) üritavad luua kaasaegsete ajukääbikute najal jälki kuvandit nõukogude-aegsest kõrtsmikust. Minge väitke sama mida see tropp meie suurepärasele veinispetsile Mati Timmermann'ile, tänasele koolitajale Urmas Otspere, ja sadadele teistele - nad ütlevad, et kõntsa on igal pool, eriti defitsiidimaailmas. Nõukogude ajal oli hea toitlustuskoht hea meelelahutuskoht: Inturist "Tallinn" (tänase Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel Tallinn ruumes), Harju tn varietee Tallinn (Mait Agu) ... Põhjuseid miks šveitserile sissepääsu eest maksti, oli erinevaid: majanduslikult ahvatlev seltskond (Viru), sotsiaalsed koosviibimise kohad ja loomulikult maksis Nõmme restorani uksel sellele asutusele kohane rahvas - lumpen-proletariaat! Eks see Nõmme kõrts perifeerias ka oli ...
"Nõukogude ajal oli hea toitlustuskoht hea meelelahutuskoht: Inturist "Tallinn" (tänase Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel Tallinn ruumes), Harju tn varietee Tallinn (Mait Agu) ..." Ja kui palju seal kohalikke "servereid" oli.... Uuuuuuuu... Kui tellisid laua väliskülaliste jaoks, oli selgemast selgem, et kõrvallauas istusid nuhid...kes venitasid oma kõrvu nii pikaks kui said...
Urmas Vahe, pole sinu asi anda hinnagut teise inimese elule. Joo ka viina kui tahad, kuid pea meeles, et sina pole kohtunik hindamaks teise inimese elu. Küll oled aga eriline talent välja mõtlema halvustavaid pealkirju.
ENSV "eliitklassi" rebase kavalus ja lutsukala libedus elab paljudel siiani edasi. Seda on kõrvalt huvitav jälgida, kuidas need rebased oma küüntega meie keskel omale urgusid uuristavad ja lutsukalad oma mesimagusa jutuga lupsu löövad. Kolhoosimentaliteet elab ju meie keskel oma kobrutavat elu edasi. Nõukaaja "eliidi" tähised kuldhambad suus ning kristallkausside koormad puhvetis on nüüdseks asendunud kaasaegsema sätendava ning sillerdavaga. On tähtis olla tõusik ning teistest kõrgemal...
oled sina alles juhm inimene. ENSV ega selle inimesed pole ammu enam probleem. Pole ka ammu enam kolhoosiaja mentaliteeti. Selle asemel on tulnud poliitmängud, sadade miljonite varastamine seaduslike skeemide ja omade parteisõdurite eelistamise teel, Isikliku kasu tagaajamine ja rikastumine riigiametites, Brüsseli ja Ameerika ees lipitsemine, maksude pidev tõstmine, elanike väljavool eestist, maakülade väljasuremine. Need on probleemid, mitte 30 aasta tagune kellegi hea elu. Kuid, 30 aastat tagasi oli tõesti hea elu, oli tööd, oli rõõmu. Elu keea ja kihas, ka igas maakülas.
Kas mittejuhm 08:13, igatseb nostalgiliselt vene aegu tagasi? Kolhoosimentaliteet elab meie seas oma elu edasi, ainult et palju rafineeritumalt. Löö vaid libedalt lutsu ning ole kaval nagu rebane.
Arvatavasti pole sa kolhoosiasjadega kursis? Kolhoosis olid kõik söönud, kõikidel oli soe kodu. Lapsed ilma peal ei hulkunud. Pätid istusid vangis. Varastati ja kui vahele jäädi, siis istuti pikalt kinni. Parteilasi lasti lausa maha kohtu otsusega, teistele hoiatuseks. Meie praegused "juhid" oleks kõik seina äärde viidud. Pensionärid toetasid lapsi ja lapselapsi. Vot selline elu oli kolhoosis. Rahulik, turvaline ja pelguseta homse päeva ees.
Kas sinu nostalgia pole seotud mitte sellega, et viisaastaku tööeesrindlastele ei anta enam medaleid rinda, neid ei saadeta enam Moskvasse Breznevi parteikongressile ning nende jaoks pole enam eraldi tuusikuid "eliidi" sanatooriumidesse? Enam ei saa tööd teha nii et 2 nädalat vehid ja varastad, ja ülejäänud 2 nädalat jood kraavis käpuli ning keegi ei lasknud lahti?
Kolhoosimentaliteediks nimetatakse rahvasuus CCCP aegset mentaliteeti, kus kõik oli kõigi oma ja mitte miski polnud mitte kellegi oma. Inimmassi mõtlemine oli suunas - "riigi köis las lohiseb". Ma võin ju idioot olla, kuid mind panevad muigama kommenteerijad, kes neid aegu tagasi igatsevad ning lisaks veel ka uhkustavad, kuidas nad "ühtse perena" oma kaasmaalaste tagant varastasid, kiites kaasa "olid alles ilusad ajad..." Muu maailm loeb meie meediat ja imestab kuidas küll 50 aastat CCCP on paljude ajudesse sellise pitseri jätnud, et teistmoodi enam ei osatagi mõelda.
KOMMENTAARID (77)