Blogid

Suitsupääsukese viimane lend ehk lugu sellest, kuidas eestlasi rahvusliku uhkuse nime all pügati (40)

Katrin-Linda Lust, 11. november 2015, 20:16
Foto: Kaspar Käänik
Kui eraettevõtja ütleks oma võlausaldajatele "Sorry, ma olen maksejõuetu!" aga samas kandiks kogu vara ja oma tegevuse uude firmasse, oleks tegu pankrotikuriteoga, mis on teatavasti kriminaalkorras karistatav. Kuivõrd Estonian Airi puhul on põhiline võlausaldaja ja omanik riik, siis poliitikud sellise teoga kriminaalset karistust aga ei saa. Miks?

Just nii nagu rahvalaulus läks suure pauguga lõhki põis, läks suure pauguga lõhki möödunud nädalal ka meie rahvuslik lennukompanii Estonian Air. Täiesti rahulikult mainiti muide eestlastele fakti, et riik oli uue lennufirma juba enne Estonian Airi lahkumist valmis teinud. Samal ajal müüdi aga viimase hetkeni lennupileteid...

Samal teemal

Aastate jooksul on riik tuulde lasknud üle 80 miljoni euro, mille nüüd Brüssel kvalifitseeris ebaseaduslikuks riigiabiks.

Ühest küljest võiks lennundus toimida nagu parvlaevaühendus Saaremaa ja Hiiumaaga - riik maksab peale, et tagada saare elanikele õiglast ligipääsu mandrile. Muide, parvlaevadele kulub riigil aastas 14 miljonit eurot ja selle raha eest tehakse aastas umbes 20 000 reisi. Kui riik on parvlaevu toetanud, siis pole teenuse kvaliteediga probleeme olnud, kuid Estonian Air läks miinusesse juba 2009. aastal.

Usun, et olen elu jooksul päris palju lennanud ja Estonian Airi teenust olen kasutanud ainult ühe korra elus ja siis olin samuti pettunud, sest hind olid kordi krõbedam kui teistel. Teenusest ei hakka siinkohal rääkimagi.

Selle kompanii hiigelajad jäävad 1990. aastate lõppu, kui osteti uhked Boeingud ja
lennukitele kleebiti läikivad rukililled.

Selle raha eest, mis riik on sellesse ettevõttesse uputanud, pole eestlane saanud mingit eelist võrredes teiste lennukompaniidega. Hinnad on kõrgemad, sihtkohti on vähem, lennukid on nigelamad jne.

Sellel teemal peatudes tekib minu jaoks veel üks oluline küsimus. Mis edasi saab? Kas anname turu suurtele Euroopa firmadele või hakkame uue firma, Nordic Aviation, kaudu uuesti lennuliiklust maksumaksja rahakotist doteerima. Ehk oleks parem olnud õudne lõpp kui lõputu õudus?

Teine asi, mis riigi riukalikust käitumisest silma jääb on see, et kui tavaettevõtja ütleks oma võlausaldajatele "Sorry, ma olen maksejõuetu!" ja samas kandiks kogu tegevuse uude firmasse, siis oleks tegu pankrotikuriteoga, mis on kriminaalkorras karistatav.

Kuivõrd Estonian Air puhul on põhiline võlausaldaja ja omanik riik, on tunne, et neile on kõik lubatud?

Kolmandaks küsimuseks on mul Estonian Airi palgatöötajad, kellel soovitatakse tungivalt esitada ise lahkumisavaldus ilma uues ettevõttes tööd garanteerimata. Seega jäädakse inimestele ka võlgu. Samas ütleb härra Palmer, et kui töötajad hakkavad raha nõudma pankrotipesast (tuletan veelkord meelde, et riik on kõige suurem võlausaldaja), siis ei saa töötajad oma töötasusid enne pankroti lõppu, mis võib võtta omakorda aastaid. Kui riigil on nii suur nõue, siis on selge et kellegile teisele sellest lahjast supist nagunii enam ei jätku. Reaalseid varasid on näputäis ja sellestki toidetakse pankrotihaldureid ja likvideerijaid.

Tuletan meelde, et Tero Taskila palk Estonian Airi juhatajana oli Eesti mõistes üüratu (33 000 eurot kuus). Tema lahkumistasu läks eestlastele maksma 100 000 eurot. Usun, et ka härra Palmer ei teinud tasuta tööd (tema palk oli 21 500 eurot kuus).
Ometi eestlased ise, kes kogu selle jama kinni on maksnud, jäävad jälle tühjade pihkudega.

Tundub, et maksumaksja raha eest saab igasugu huvitavaid äriplaane arendada. Küll uusi parvalevu tellida, miljonite eest sadamakaisid pikemaks ehitada, teha lennufirmasid, lasta neid ühe näpuliigutusega põhja, luua uusi ettevõtteid jne. Praegu oleks õige hetk poliitikutel, kes olid Estonian Aiir elukaare juures, peeglisse vaadata. Eelkõige majandusministritel, kes olid otsesed omaniku esindajad.

Kõige kummalisem on see, et ka Taavi Rõivas meie peaministrina, ei ole Estonian Air teemalisteks kommentaarideks kättesaadav. Minu meelest on see suisa uskumatu.

Arusaadav, et Rõivas ei ole asja juures algusest peale olnud, kuid ta on siiski peaminister ja mina kodanikuna ootan küll tema vastuseid juhtunule.

Naljakas on mõelda ka sellele, et iga kord, kui Estonian Airi nime all oli vaja raha juurde saada, rõhuti sellele, et tegemist on rahvusliku uhkuse märgiga, mida ei saa põhja lasta.

Praegu on pankrotihalduritel huvitav aeg. Nende käes on igasugust väärt kraami nagu Narva Aleksandri kirik ja nüüd ka Estonian Air.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee