Marju Marynel Kuut: just Uku pärast tulin ma laulma, sest ma pole seitse aastat suud lahti teinud (52)

"See, mis tuli, tuli laest. Ma pole seitse aastat suud lahti teinud," ütles Marju Marynel Kuut Õhtulehele vahetult pärast oma etteastet festivalil "IdeeJazz". Eesti džässi grand old lady pani punkti festivali esimesele päevale, tuues teda kitarril saatnud Ain Aganiga publiku ette Heldur Karmo sõnadele kirjutatud Uno Naissoo "Sügisromansi". "See, kuidas ma laulsin, siis oli nagu oli, aga tuli südamest," ütleb Rootsis elav Marju.

Hiljuti käis ta Saaremaal külas oma pojal Uku Kuudil, kes juba aastaid vajab ööpäev läbi hooldust, sest tal diagnoositi amüotroofiline lateraalskleroos ehk ALS, mis rahvakeeles tähendab enneaegset vananemist ja lihaste kärbumist. "Just sellepärast valisin ma ka selle loo, "Sügisromansi", mille paar viimast stroofi Uku pärast ümber tegin," ütleb Marju. "Just tema pärast tulin ma siia laulma, sest ma pole seitse aastat suud lahti teinud."

"Pealegi olen ma düslektik, mis tähendab, et sa võid olla laval või ükskõik kus, kui su pea on korraga tühi nagu kuivanud kõrvits ning sul pole peas mitte ühtegi järgmist laulurida. Isegi rääkides ei tule sulle meelde järgmine sõna, nii tavaline, kui see ka poleks. Võtame kas või värsiread "Kuid see pole see, pole see," mida ma kunagi 25 aastat tagasi Estonias parteibosside ees pidin laulma. Läksin lavale ja muud polnudki meeles, kui see üks värsirida. Siis mõtlesin küll, et kui mul oleks vaid luud, tõmbaksin läbi katuse nagu nõid minema. See oli midagi nii jubedat," meenutab Marju üht oma pikima miinusmärgiga lavakogemust veerand sajandi tagant.