Hannes Kaljujärv: kõik see aeg, mis mul lavatööst üle jääb, kuulub mu perele (11)

Kui väikesed Kaljujärved Jakob (15) ja Saara (14) olid pisikesed, nõudsid nad enne magamaminekut unejuttu. "Nad nõuavad lugemist, veel enam – ühe ja sama jutu lugemist. Sa võid paar nädalat ühte ja sama juttu ette lugeda. See on nagu Pavlovi refleks, et ilma nende sõnadeta ei tule sõba silmale," muheles Hannes (58) toona. Nüüd, tosin aastat hiljem, on unejutumaias kõige väiksem Kaljujärv, kolmeaastane Jette Johanna.

"On perioode, kus on kogu aeg üks ja seesama raamat – "Jip ja Janneke"," jutustab Hannes. "Jette valib sealt jutu või kaks ja neid siis loetakse. Ning siis on kolm laulu." Pärast seda on magamaminek.

Kolme unelaulu komme oli Hannesel ka Jakobi-Saaraga. "Mina ei tea, kas see on unelaul: “Isa oli mul politseimees Chicagos...". Aga seda nõutakse. Nüüd on juudi lastelaul: “Vankril väriseb seotult uteke, linna poole läheb tee..." Siis on see vana sõdurilaul: “Neiu, kas tead, aknad sulgema sa pead. Neiu, sel ööl, sulle külla tulen veel. Täna on see tund, segan su und." Nood olid nende unelaulud. Ma olen neid laulnud lihtsalt. Ning lood on tulnud korduvkasutusse."