Läbipõlenud noor naine: iga päev mõtlen, et äkki ajab auto mu alla ja saan lõpuks puhata (69)
Liisi elu on näiliselt ideaalne – tal on hea töö ja palju sõpru. Ka võõrad kiidavad tema hoolitsetud välimust ja head huumorimeelt. Ent see kõik on vaid fassaad, sest Liisi vaevavad läbikukkumistundest tingitud ärevushäired. "Mõnikord ma mõtlen, et hüppaks auto ette," pihib ta avameelselt.
Liis on alles kahekümnendate alguses, mis olevat ju parim iga elu nautimiseks. Paraku on isegi ta sõbrad ja lähedased juba ammu märganud, et Liis hoidub inimestega suhtlemast. Eriti väldib ta teemasid, mis puudutavad tööd ja kooli.
Seda, et viimasel ajal on reklaamialal töötaval Liisil mure, märkas ka tema ülemus: "Ta ütles, et olen viimasel ajal väsinud ja hoian omaette ja küsis, milles asi ja soovitas mul abi otsida," meenutab Liis, käed värisemas ja pisarad põskedelt alla voolamas.
Minuni jõudis arusaam, mis on minus valesti ja nüüd 10 aastat hiljem ma hindangi hoopis teisi väärtsusi. Kuid see arusaam ei tule üleöö. Selleni jõudmisel on minu ümber jäänud vähem kaaslasi, on olnud valusaid lahti laskmisi, on olnud palju pisaraid. Kuid nüüd ma tunnen, et kõik on paremini. Loomulikult on ka nüüd neid inimesi mu elus, kes üritavad mind samale teele tagasi viia, nagu küsimustega, miks sul ei ole uut elukaaslast, võiksid ikka ka magistri õppe läbi, võiksid ju minna paremale töökohale, aga nüüd see enam ei tõmba mind endaga nii kaasa, kui nooremana.
Ma loodan küll, et ma oma lapsele selliseid ennast hävitavaid tõekspidamisi eluks kaasa ei anna.