IGAPÄEVANE HEITLUS: «Mitte kirjutada on alati palju lihtsam kui kirjutada. Vajadus jõuda lõpuks viimase peatükini peab olema nii suur, et see ületab igasugused emotsionaalsed ja kehalised ebamugavused,» jagab Jim Ashilevi omal nahal kogetud tarkust. Foto: Laura Oks
Kais Allkivi 7. november 2015 07:00
"Me elasime perega Pelgurannas pead-jalad koos. Pisikeses kahetoalises korteris olid mu õde, ema, vanaema, vanaisa, onu, koer ja kass, vahepeal olid viirpapagoid ja hamster ka. Ma arvan, et kitsastes oludes üles kasvamine on andnud mulle võime ümbritsevast välja lülituda, kui mul on vaja," juurdleb kirjanik, näitleja ja lavastaja Jim Ashilevi, kes käis oma viimast romaani sageli kohvikutes kirjutamas.

Kõik mu kujunemisaastad möödusid nii, et mul ei olnud privaatset ruumi. Ma kadestasin väga sõpru, kellel oli oma tuba. Kui meie perre tuli arvuti, siis võimaldas see end muust maailmast välja lülitada – enam ei olnud nurka surutud tunnet, vaid sain olla täiesti segamatult oma mullis," meenutab Jim Ashilevi. Hiljem on ta avastanud, et võib vabalt lugeda raamatut rappuvas bussis või rahvarohkes lärmakas kohas – mitte et ta seda innukalt harrastaks.

Kuigi ta on meenutanud, et võis oma esimest näidendit "Nagu poisid vihma käes" kirjutada isegi sõpradega koos suvilas olles, nii et teised vaatasid telekat, temal aga oli arvuti süles ja õhin nii suur, et ta muudkui toksis. Tegelikult eelistab Jim, et luues oleks ümberringi rahu ja vaikus.

Ta tunnistab, et on koos MTÜdes Peaasjad ja Pagula tegutseva elukaaslase Geaga juba mõnda aega oma tööruumi igatsenud.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99