Selle teise tegevuse puhul oli tal kõht kinni ja tulemuseks... väljaheide. Samas ta nägi ju nii hullu vaeva selle endast väljasaamisega, et see muutus talle väärtuslikuks. Teised temasugused punnitajad mõistavad ta ponnistust ning tekib ring, kus seda teist tegevust hakatakse omavahelisel kokkuleppel nimetama samuti sünnitamiseks.
Sünnitamise eest saab teatavasti emapalka. Nüüd on riik otsustanud maksta viiele loomeinimesele kirjanikupalka. Samas pole kindlaks määratud, mille alusel ja kes on pädev inimest loojaks kuulutama. Kas ametnik, kes ise sünnitanud pole, ikka teeb vahet tegeliku sünnitamise ja sellele sarnaneva teise tegevuse vahel?
Loetavus pole näitaja?
Tean, kui lihtne on tehniliselt anda välja väliselt üsna raamatusarnane toode ja pärast seda kuulutada end kirjanikuks. Väidetavalt on Eestis üle 300 kirjaniku tiitli kasutaja. Ometi jõuab mu lugemislauale aastas maksimaalselt kolm-viis Eesti autorit, kelle raamatud on sisukad ja käsitlused köitvad.
Kirjastajana näen, kuidas turule surutaksekultuuri toetamise egiidi all teoseid, mille kulka on kellegi otsusel kinni maksnud. "Loetavus" ehk lugejale elamuse pakkumine ja neile mõistetav olemine pole minu teada praegu teostele toetuse andmisel kriteeriumiks. Pigem vastupidi, teosed, mis kogevad lugejamenu, on kultuurieliitlaste arvates alaväärtuslik meinstriim. Lugejat peetakse endast madalamaks, kes ei suudagi tõelisest kunstist aru saada. Seega tuleb kirjutada nii, et autori mõttemaailma tõelist sügavust mõistavad vaid ta kümmekond samasse ringkonda kuuluvat sõpra. Kirjutatakse üksteisele soodsaid arvustusi, mille alusel antakse välja järgmine kulka toetustepakett samadele eliitlastele. Süsteem meenutab poliitikas toimuvat, kus võimul olev sõpruskond jagab riigi soodsaid lepinguid oma semudele, kellelt tuleb tagasi nende võimul püsimiseks vajalik sponsorraha.
Raamatud, millele sel viisil toetusraha anti, aga jäävad tihti riiulitesse. Tekib kirjastajatele tuttav tõrge Eesti nimedega autorite vastu – eeldatakse, et nagunii pole tegu loetava ja huvitava tekstiga. Kui aga kirjaniku teoseid ei osteta, neid ei loeta isegi raamatukogudes, kuhu nn Langi-Cartlandi seadus kohustab ostma ametlikult Eesti kultuuriks tunnistatud taieseid, siis milleks neid "teoseid" üldse vaja on? Aga muidugi äraelamiseks! Sest tõelise kultuuritegelase raha tuleb kulkast ja lugeja on halva maitsega tüüp, kes suurmeistri egopuuksatustest aru ei saa.
Kulka toel elab päris suur hulk tegelasi, kellele raha ei tule mitte loomingumüügist, vaid kirjanikuks olemisest.
Tehnokraatlik inisemine?
Praegused kirjandustoetused ei jõua nendeni, kelle raamatud tegelikult lugejatele korda lähevad. Raamatumüüjad ütlevad, et riiulis ei püsi Indrek Hargla, Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Leo Kunnas, Erik Tohvri. Samas kinnitab andunud kultuuriametnik, et populaarsus pole kultuuriks olemise kriteerium, selleks on kvaliteet.
Et riik kuulutas välja konkursi kirjaniku ametikohale, siis peaks ta panema paika ka kvaliteedikriteeriumid, mille alusel palgasaaja tööle võetakse. Vastasel juhul saab sellest mugavuspalk, mida omakeskis jagab omapoistekamp. Kui ma ettevõtjana võtan inimese tööle, siis eeldan, et ta loob mulle väärtust, mille eest ma talle maksan.
Küsisin kultuuriministeeriumi kõrgelt ametnikult netidebatis, millised need kriteeriumid on, ja sain vastuseks: "Kriteeriumijutt on tehnokraatlik inisemine. Õnneks ei võta neid inimesi seekord palgale ükski ettevõtja. Ja selles ongi selle skeemi point. Seekord ei ole sisu loomemajandus, vaid puhas kunst."
Mis on puhas kunst, mida peab palgaline kirjanik looma, otsustab "asjatundjate arvamus". Aga kes on need asjatundjad? Viie "puhaskunstleja" väljavalimine 300 autori seast, eriti kui hindajad on oma positsiooni kaudu "asjatundjateks" saanud ametnikud, ei kõla eriti lootustandvalt. Riigipalgale tullakse mõneks ajaks, et ei peaks pingutama äraelamiseks reaalset tööd tehes.
230 viie asemel?
Loomevõimega inimene suudab luua teisteski valdkondades ning nälga kindlasti ei sure. Hulk väärtuslikku loomet jääb tal ehk sündimata, sest riigil puudus nägemus väärtuslikust.
Kriteeriumivaba palga maksmise asemel väljavalitutele võiks riik panustada loomeinimeste eest haigekassa tasu maksmisse. Palkadeks mõeldud rahaga saaks 10 riigipalgalise sotsrealisti asemel mitu korda enam inimesi haigekassa kindlustusega varustada – just selle turvatagatisega, millest enamik enda hooleks jäetud loojaid kõige enam puudust tunneb.
Miinimumpalga pealt arvestades saaks plaanitava ühe inimese palga pluss sotsiaalmaksu eest maksta ravikindlustust 23 inimesele ja kogusumma eest 230-le. Kui maksta ka pensionikindlustust, siis oleks saajaid paraku vähem. Ent looja vanaduspõlve peaks suutma kindlustada tema looming. Sünnitatu ju toetab tulevikus enda sünnitajat.
Kommentaarid