Maria Avdjuško loodab, et film "Unditund" on paljude jaoks rikastav taaskohtumine Mati Undi ja tolle ajaga – nii nagu see oli talle endale.Foto: Alar Truu
Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee 5. november 2015 16:22
Tuntud näitlejanna ja viimastel aastatel ka filmiprodutsendina tegutsev Maria Avdjuško tegi mälestusfilmi varalahkunud kirjanikust ning teatrilavastajast Mati Undist. Põhjus oli lihtne: Undi lahkumisest möödunud kümnendi jooksul polnud keegi sellise filmi valmimiseni jõudnud. Filmi pealkiri on "Unditund". 

Miks te Mati Undist filmi tegemise ette võtsite? 

Minu jaoks oli selle filmi tegemine üks suur juhuste rida. Mati Undist kavatses mitu aastat tagasi teha filmi üks Venemaa režissöör, filmil oli meie tootmisfirmas pikk ettevalmistusperiood. Aga asi kaugemale ei jõudnud, sest juba üles võetud materjal oli nii kehvasti filmitud, et seda polnud võimalik looks monteerida. Nii see film valmimata jäigi.

Mulle jäi asi aga südamele ning mingi aeg hiljem hakkasin seda mõtet ise veeretama. N-ö televisioonitunnise ehk 54-minutise – see mõõt on filmide televisiooni saatekavasse mahutamisel oluline – filmi tegemine võttis mitu aastat aega, sest selline töö, mälestuste kogumine, võtabki aega, sest mõnikord pole aega mäletajal, mõnikord küsijal.

Samas aga tekkis tunne, et jooksen ajaga võidu: mõnigi, kelle poole pöördusin, tunnistas ausalt, et ei mäleta, üldse ei tule meelde. Ja eks mõnedki Undi kaasaegsed ole juba Toonela poolel. Kokkuvõtteks võib öelda, et filmi tegemise protsess oli minu jaoks haarav teekond Mati juurde, tollesse aega ja oludesse.

Kas Mati Undist on palju filmipilti alles?

Üllatav, aga eriti ei ole – kui mõelda, et ta oli ju kuulus ja tunnustatud kirjanik ning lavastaja. Üht-teist siiski leidus filmiarhiivis ja telesaadete arhiivis. Aga vähe ja mitte eriti kasutama innustavat.

Aga siiski, filmi algupoolel on näiteks üks mitte eriti pikk mustvalge amatöörfilmi lõik rahvarohkest koosviibimisest, kus näen vilksatamas paljusid tuttavaid nägusid, muidugi Unti, aga ka ennast. See on pärit sõna otseses mõttes prügikastist. Üks tudeng päästis lavakunsti kateedri ruumest Mati Undi kaamera ja mitu kassetti, mis olid tehnika uuendamise käigus kõrvale jäetud ning juba äraviskamisele määratud. Juhuslikult, ühes seltskonnas, vestluse käigus sain sellele jälile ja nii on need filmimeetrid ka laiema vaatajaskonna ette toodud. 

Millised on teie enda mälestused Undist ja teatrist? Filmis neid pole. 

Meil oli päris pikk koostöö, algul noorsooteatris, sealt asusime koos Undiga, Guido Kanguri ja Andrus Vaarikuga tööle draamateatrisse. Erinevalt edukast ajast noorsooteatris ei läinud Undil draamas algul väga edukalt. Aga mida aeg edasi, seda paremini. Ta oli hämmastava töövõimega inimene, elas ja tegi korraga nagu mitme elu jagu. Ta jõudis oma mitte väga pika elu jooksul teha üle 90 lavastuse, igasuguseid tükke, kõikvõimalikes laadides. Nende seas oli ka väga edukaid.

Minu tutvus Matiga algas hoopiski varem, siis, kui olin alles nelja-aastane. Ma tutvusin temaga Tartus. Minu kasuisa oli Evald Hermaküla, ema Liina Orlova ning Unt tuli meie poole elama, sest tal oli järjekordne abielukriis. Mäletan teda sellest ajast, kui ta oli väga pahur ja üldsegi mitte lastesõbralik.

Filmis räägivad paljud ka tollest ajast, tollest vaimse kõrgtemperatuuriga elust, mis kihas nii Tartus kui ka Tallinnas ning milles oli tähtis osa Undil. See ei ole hiljem loodud müüt, see oligi nii.

Mina kasvasin tolles õhustikus üles, see oli osa mu lapsepõlvest, vanemad olid ju osa tollest seltskonnast. Tollal ühendasid inimesi näiteks need raamatud, mis tihti olid toodud salaja mikrofilmil välismaalt, raamatud, mis olid kirjutusmasinal läbi kopeerpaberi kümnes eksemplaris paljundatud, samizdat öeldi nende kohta. Ühendasid arutelud, ühine looming. 

Kas Undi jõudmine teatrisse oli asjade loogiline areng? 

Jah, nagu Viivi Luik filmis ütleb, siis ega kirjutamine polnud sugugi lihtne, ehk teater sobis talle rohkem. Ise arvan, et võib-olla kirjutamine ka ammendas ennast Undi jaoks. Võib-olla tõesti sobis teater talle paremini, teatrielu, kus kõik on pidevalt pead-jalad koos, et see, mis tema ümber seal pidevalt toimus, oli talle väga inspireeriv.

Unt vajas väga enda ümber inimesi, ta polnud sellist tüüpi, kes läheb üksi jõekaldale sauna, istub seal ja muudkui kirjutab. Ta oli väga seltskondlik, aga ta vajas inimesi ka selleks, et kirjutada selliseid raamatuid, nagu ta kirjutas. 

Undi teater oli punane valgus, tangomuusika ja püssipaugud... 

Jah, nii on ta tõesti öelnud. Aga – üle 90 lavastuse hulgas on igasuguse tunnetusega tehtud lugusid. Siiski olid tal mõned sellised siseringi naljad, mida ta tükist tükki edasi viis. Üks sellistest oli ootamatus kohas toimuv püstolipauk, tõepoolest.

Selle nalja aluseks oli asjaolu, et ühe väljaande fotograaf, kes käis pea kõiki Undi tükke pildistamas, kippus saalis proovide ajal uinuma. Tema äratamiseks oli Undil kombeks näidendisse sisse tuua ootamatul hetkel toimuv püssipauk. 

Kas Unt oli inimene "kusagilt mujalt, teisest ajast"? 

Jah, mõned filmi tegemise ajal nii väitsid. Ja niikuinii on see aeg praeguseks jäänud paratamatult tervenisti selja taha.

Aga tegelikult, Unt oli hoopiski väga oma aja inimene. See oli väga värvikas põlvkond, kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kes tuli nii kirjandusse kui ka teatrisse. See oli selline tohutu tõus, nii Eestis kui ka näiteks Venemaal. Loodame, et selliseid perioode on veel ees.

Filmi tegemise ajal oli nii, et kui küsisin Undi kohta, räägiti pikalt ka toonastest oludest. See film tuligi, nagu nüüd saab tõdeda, lisaks Undile tollest põlvkonnast ja tollest ajast. Nagu Maimu Berg mulle ühe linastuse järel ütles, on see esimene kord, kui keegi seda põlvkonda on püüdnud kokku võtta.

Ja Unt ise, tõepoolest, kajastas tolle aja hingust, minu arvates, vägagi hästi. Eriti muidugi peamiselt Mustamäest kui uut tüüpi linnast ning selle asukatest kõnelev "Sügisball" (1978), see on tõesti ajasturomaan, kui millegi kohta üldse nii võiks öelda. On ju öeldud, et kirjandus ja kunst peaksid me silmi avama, Mati puhul see pool küll õnnestus mitmelgi puhul. 

Milline inimene koorus avalikkusele tuntud geeniusest? 

Eks Mati oligi elus väga kummaline mees. Aga temas ei olnud ebakindlust, nagu mõni on arvanud. Minu meelest oli ta endas, oma teadmistes, mõttemaailmas ning ka kavades, selles, mida ta teha tahtis, vägagi kindel. Aga samas oli ta väga uje kogu oma suhtlemises välismaailmaga. Nagu ta isegi enda kohta ütles, oli ta introvert, suhtlemine ei tulnud väga lihtsalt. Välja arvatud oma sõbrad.

Aga näitlejaist hoolis ta iseäranis palju, ta oli väga eriline lavastaja. Tal oli näitlejatega erakordne suhe, näitlejad armastasid teda ikka väga-väga, ta mõjus näitlejatele väga vabastavalt, julgustas ka neid tundmatutel või mitte väga heaks tooniks peetud aladel tegutsema. Ta andis neile sellised peende ja hea tooni ning maitse kriteeriumid ette, see toimis hästi.

Ja alati oli temaga lõbus! Tema proovid polnud sünged ja rasked, temaga koos oli tõesti tore teatritööd teha.

Ning lisaks veel, et Mati oli väga laia silmaringi ja suure lugemusega. Ta kandis seda kõike ju endaga kaasas, vaimselt, aga ka aineliselt. Suures portfellis oli kõikvõimalikke raamatuid, separaate, valguskoopiaid... Paljud näitlejad on öelnud, et Undi lugemissoovitused, tema raamatud ja tema enda edasi antud teadmised – see oli nagu teine ülikool. Kes ikka tahtis, sai väga palju end arendada... Kõik ei tahtnud, mis kummaline. 

Igal meenutajal on ju oma versioon minevikust? 

Muidugi, meenutamine on keeruline kunst. Eks see filmgi ole rohkem sellest, millisena inimesed praegu, kümme aastat pärast Mati lahkumist, aga paljude juhtumuste puhul hoopiski kaugemat aega ja Matit selles mäletavad; see on inimeseti erinev.

Kindlasti aga võib öelda, et Mati oli nii ere kuju, et teda mäletatakse, nii tema tulemist kui ka olemist tolle aja kultuurimaailmas. Tõesti, ta on inimestele väga sügava mulje jätnud, seda kogesin pidevalt.

Undist võiks teha mitu filmi. Aga see on selline film, mis sai tehtud sel aastal. Mõni teine teeb ehk mõnel teisel aastal teistsuguse filmi. Loodan, et tehakse. Sama võib öelda veel mitme olemata filmi kohta.

Selle filmi tegemise ajal arutasid paljud lisaks sellele, miks seda filmi alles nüüd tehakse, ka seda, miks ei ole tehtud filme tegelikult kõigist neist, kes selles filmis manala teed läinud Unti meenutavad: Paul-Eerik Rummo, Viivi Luik, ja veel, ja veel – kahjuks on neid tegemata filme ju palju.

Kokkuvõttes: filmi tegemine oli väga rikastav taaskohtumine Mati Undiga, seda kindlasti. Ma olen väga õnnelik, et sain võimaluse kohtuda nende inimestega, ja seeläbi taas ka Mati endaga. Ja iseendagagi, võib öelda.

---------------------------------------

"Unditund" 

Režissöör ja produtsent Maria Avdjuško, tootja Ugri Film. 54-minutises filmis meenutavad kirjanikku ja teatrilavastajat Mati Unti (1944–2005) ning toonast aega Viivi Luik, Maimu Berg, Jaan Kaplinski, Kalju Komissarov, Kersti Kreismann, Joel Sang, Ingo Normet, Arvo Valton ja Paul-Eerik Rummo. 

Unt Tammsaare juures 

Tallinnas Tammsaare muuseumis korraldatakse kolmapäeval kella 17-st Mati Undi teemaline filmiõhtu. Dokumentaalfilmi "Unditund" näitamisele eelneb vestlus režissöör Maria Avdjuškoga.

Kõik, kel film kinosaalis vaatamata jäi, on oodatud filmiõhtule Tammsaare muuseumi salongilikku galeriiruumi. Teiste kirjanike hulgas ripub sama ruumi seinal Mati Undi portree. Unt lavastas korduvalt A. H. Tammsaare teoseid ning elas samuti Koidula tänaval, kus asub Tammsaare viimane kodu ja nüüdne muuseum. Filmiõhtule pääseb piletiga. Lisainfo: linnamuuseum.ee/tammsaare.