Inimesed surevad nii nagu elasid. Kui elasid nagu koer, siis sured ka nagu koer. Kui elasid nagu pühak, siis sured nagu pühak. Tuleb austada täiskasvanud inimeste vaba tahet ja hoiatada neid kes hoiatusi kuulda võtavad. Need kes on hulljulged ja kes kuulda ei võta, need las riskivad.
Sul pole õigust oma eluga riskida. Sind on siia sünnitatud ja mitte sellepärast, et oma eluga katsetada. Aga laipade sinnajätmine: lihtsalt inimese seisukohast lihtsalt loomalik käitumine!
Mõned aastat tagasi tahtsid vabatahtlikud neid surnukehi alla tuua, osad toodigi, aga paljud jäid sinna, sest omaksed soovisid nii. Tegelikult on nende alla toomine väga keeruline, sest nii kõrgel nagu "surma tsoon" on, ei saa helikopteriga ega muu transpordiga ligi. Õhk on seal hõre ja nii kõrgele ronimine on inimvõimete piiril. Lisaks on seal palju ohte - mäekurud, laviinid jms. Sinna ronides seisab igaüks enda eest. Kui keegi on hädas, siis teised proovivad aidata, aga kui sa enam jalgu alla ei võta, siis jäetakse kaaslane surema. Enamasti tuleb surm hapniku puudusesse ja alajahtumisse. Temperatuurid on väga madalad ja õhk väga hõre. Surmatsoonis peab ilma hapnikuta vastu maksimaalselt 12 tundi. Need, kes edasi ei jaksa minna jäetakse maha, sest see paneb ka teiste mägironijate elu ohtu. Inimesed maksavad kuni 80 000$, et maailma tippu ronida, aga võivad sinna jätta ka oma elu. Karm sport see alpinism.
Loomalik käitumine siis, ve? Sellistel kõrgustel igaüks vastutab oma elu pärast ise. No miks peab siis keegi oma eluga riskima, et laip alla tuua? Ja kui on ikka jaadav vastus, siis see oleks juba kinnine ring, ..iga järgmine sureb eelmise "hullu" toomise pärast.
No miks nad kummitama peaksid, nad ju oma armastatu käte vahel või rinnal või teab mis praos. Mägironijad võiksid kõik lõpu lähenedes vaikselt kuhugi mäe poole liikuma hakata ja seal endale sobiva puhkekoha leida. Hauarahu häirijad tavaliselt nende endi klanni seltskond, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
Sest hapnikupuudus ei pidavat tõesti ilus olema. Kopsud täituvad veega, sisuliselt upud oma enda ihuvedelike sisse, Vaata isegi, kui miskit kurku tõmbad ei ole tore, veel pikka aega pole tore, kui hingamine taastunud.
olen "osalenud" alajahtumises ja usun, et finaal on küllaltki tsill. siis kui soojahoog üle läheb on olemine üpris mugav,isegi väga ja mingeid erilisi mõtteid peas ei olnud, kuni käis kuskil klõps-tuli jalad alla ajada. värinad ja lõdisemised on vastikud, ps. kõige selle juures kaine ja lihtsalt väsinud.
Ühe inimese mäkketõus maksab minuteada ca'80,000$. Olukorras kus iga ronija saab vastutada vaid enda elu eest...seda ei võta isegi sherpad ette, neil pere toita. Parandage mind.
Siin pole kedagi süüdistafa kui lähed mägetesse annad laagris oma käega alkirja et su füüsiline vorm on piisav ja vastutad ohutuse eest, keegi sind vägisi mäkke ei tari. Kui hukkud siis on see sama mõiste et sind jäetakse sinna, nagu selgub on mount everest ohtlikumaid mägesi. Nii et nõrgad võivad julgesti siia maapeale jääda üle võimete pole mõtet minna.
olen vaadanud palju selleteemalise dokumentaale. nii korgetel korgustel paraku ei ole igakord need otsused nii lihtsad. kui teine on suremas, siis sisuliselt on valik, kas aitad teda ja ohustad enda elu, kuna hapnik on lopukorral ja ise juba kylmast puretud voi jatad teise surema ja paastad enda. kerge on soojast toast hukka moista, aga ise taolises olus, ma arvan, et ma oleksin ka see, kes oma naha paastmise kasuks otsustaks
vaata, asi pole soojas toas. kui sa tegeled sellise asjaga, kus on risk elu kaotada, siis polegi kedagi süüdistada, kui surma saad. kui ma ronin krokodille täis vette, siis ma ei eeldaks, et mulle järgi karatakse mitmekesi. oma otsus, oma valik.
no tegelt lähevad nad vallutama ja mäge tundma õppima. Asi dokumenteeritakse, järgi jäävad rajad, mida teised juba kergemini kasutavad. 16,47 enesetapja ei õpi nööri hingeelu või kuuli psühholoogiat, Ja egas ta ennastki viitsi tundma õppida, kuna mingi seik saab ületamatuks ja nad ei julge seda ületada.
mis ala või asjamees ise ka oled? leidub kindlasti inimesi, kes sinu surma, kui statistikat võtavad... appi! päris julm inimene oled! ühtki aotust ei saa võtta kui statistikat!
saan aru, et kes kukuvad kuskile lõhesse ja pole võimalik leida, aga niimoodi...Meie alpinistid ju leiti üles ja toodi koju, mitte vist küll kõik. Masendav!
õppimata-töötamata maanteekraavis pole ka kuidagi ilusam. Mitte et ma tugitoolisportlase austavast tiitlist loobuda sooviks, aga mina igal juhul imetlen neid inimesi.
Seoses oma kunagise tööga olen näinud laipu kõikvõimalikes situatsioonides, nii lahkunu enese poolt esile kutsutud sündmuste tagajärgedena kui ka temale täiesti kõrvaliste tegevuse tulemusena. Sellest lähtuvalt võin öelda, et Surm tuleb siis kui tuleb ja mingist haridustasemest, millegiga tegelemisest vms see ei olene. Ta lihtsalt tuleb, kas kõrvalteelt, rikke tõttu, omas hoovis libisedes, naisega riidu minnes- kusiganes. Mõnikord on pilt traagiline, mõnikord aga isegi koomiline olnud. Või lahkutakse omaenda kaaslase käe läbi või kättemaksuks millegi eest. On nii palju võimalusi ja soigujad ja põhjusteotsijad ei tea asjust tegelikult mitte midagi.
ja lisaks on alpinistid sellega arvestanud, selline on nende elu ja surm. Ma ei arva hetkekski, et alpinist tahaks surra voodis une pealt. Nad armastavad mägesid selleks liiga palju.
Aga kahjuks nad pole oma lähedastega arvestanud. Egosim on selle hobi nimi. Ega nad sinna ju ei läheks, kui teaksid, et see kord surm tuleb. Olen piisavalt kuulnud neid jutte kus hoobeldakse, et vot kus sellel korral vedas, napilt pääsesime. See teadmine, et tal oli mägironimine kirg ja hobi ei paneks mind vähem nutma, kui mu lähedasega midagi juhtuks.
Mina, lihtsameelne, uskusin siiamaani naiivselt, et kõik surnukehad tuuakse alla või maetakse maha. Kui nüüd järele mõelda, siis jah, muidugi, laiba alla transportimine transportimine päris tõsine töö ja maha matta seal pole võimailik. Aga ikkagi on vapustav, et surnukehad vedelevad aastate kaupa, inimesed käivad mööda ja räägivad "rohelise saapa koopast".
huvi võivad nad ju tunda, aga kes nagu järgi läheks? Need vähesed, kes üldse sinna võimelised jõudma ja jõuavad, vaaguvad ju ka piiri peal. See on mõeldamatu, et keegi neid alla tariks. Need kes jõuavad sinna, peavad ise ellu jääma. No ja pealegi, ma ei arva, et alpinist seal suremist ning sinna jäämist õudseks peab. Muidu ju ei läheks.
See on see tunne, mis jõuab kohale siis, kui ollakse all tagasi; "Ossa, raisk! Ellu jäin!" Kes on tundnud- see teab... See tunne tekib ka peale suurt löömingut, sõjas lahingut jne.
Ja kellel seda tunnet ei teki teadku, et sai surma. Everestil on suremus ligi 5% ja mõnel palju raskemal 8000+ meetrit mäel 20-40% üritanutest hukkuvad, seal üritanute arv muidugi 10 korda väiksem, kui Everestil. Ainult maailma tipud üritavad nendel mägedel ja Alar Siku kaliibriga mehed sinna ei lähe.
KOMMENTAARID (75)