Vabadusse depreka kastist

Katrin on oma esimese lapsega poolteist aastat kodus olnud. Ta on õppinud pedagoogiks, töötanud lastega, vanemapuhkusele jäi naine reklaamiagentuurist.

“Olen end pidanud intelligentseks inimeseks,” alustab Katrin juttu. “Olen lugenud kasvatusalaseid raamatuid, valmistunud aktiivsünnituse grupis emaduseks, õppinud ka psühholoogiat...Ja nüüd pole sellest kõigest midagi järel! Ma ei saaks öelda, et see on sünnitusjärgne depressioon – mu laps on juba poolteiseaastane ja esimesest egošokist sain ruttu üle. Traumeeriv polnud mitte avastus, et beebi kõrval muutuvad iseenda vajadused nähtamatuks – sellega, et vastsündinu emana olid mu esimesed söögikorrad päevas kella viie või kuue ajal õhtul, harjusin ruttu. Ka see, et duši alla sain üksnes õhtuti, siis, kui mees oli kodus, ei murdnud mind maha.

Palju rohkem üllatab mind, et nüüd, kui olen uue elukorraldusega ammu kohanenud, avastan endas nii palju viha. Kust see tuleb? See ei ole ju ometi minu üliarmas laps, kelle peale ma vihastan. Aga miks tekib viha just siis, kui ma olen lapsega kodus ja ta oma iseseisvumise käigus häälekalt oma osa nõuab? Miks ma sellega hakkama ei saa?” küsib Katrin.

Kust tuleb viha?

“Mind häirib, et ärritun raamatu vahele määritud pudru või piimatassi likku pandud leiva peale. Olen iseendale vastik, kuid vihastan ikkagi, kui avastan, et WC-harjaga pestakse põrandat või mu rahakoti sisu on prügikasti tühjendatud. Selle asemel, et lapse maailmaavastamisest rõõmu tunda, lähen endast välja ja kisun lapselt tema “mänguasjad” jõuliselt käest! Selle peale vihastab omakorda laps ja minu ärritus kerib veelgi tuure peale!” tunnistab Katrin.

Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, kuid arukate, paljuõppinud ja empaatilistena võime väikelaste emadena kaotada kogu oma pagasi ning avastada ühtäkki, et sellest, mida me teoreetiliselt laste eest hoolitsemise ja nendele turvalise keskkonna loomise kohta teame, ei ole kõige vähematki kasu.

Võid olla igati teadlik viisidest, kuidas väikelast rahustada, võid isegi jagada õpetussõnu selle kohta, kuidas armastav ja hell suhtumine raevunud last rahustab, loob turvatunde ning lubab areneda emotsionaalselt terveks empaatiliseks inimeseks. Ja sealsamas võid tunda totaalset abitust, kuuldes oma lapse appihüüdu.

Hella silitamise ja emaarmastusest tulvil sosina asemel võid tunda hoopis, kuidas sinus kerkib üles ärritus.

Kui sellises olukorras abi ei leia – tavaliselt ei leia, sest häbi on tunnistada sedasorti emotsioone –, siis intensiivistuvad ka muud negatiivsed emotsioonid. Ärritus lapse rahulolematusest haakub enda vastu suunatud vihaga, mis tekib tundest, et ei saa olukorraga hakkama. Lisandub pettumus iseendas (“Poleks iial uskunud, et ma ei suuda omaenda laste vastu piisavalt armastav olla”) või isegi enesepõlgus (“Mis ema ja inimene ma üldse olen?”).

Kui inimene on valmis oma viha tunnistama ja suudab seda ohutul moel ka väljendada, pole lugu nii hull. Kui ta aga püüab kõigest väest viha mitte välja näidata ja väliselt normaalseks jääda, jõuab ta järgmisesse etappi, depressiooni. Depressioon tähendab muu hulgas ka enda allasurumist.

Me oskame endas alla suruda loomingulisust, seksuaalsust, eneseväljendust, oma tõde, ausust. Väikeste laste emal on enda allasurumiseks palju “lisavõimalusi”. Tundes endas ära viha ja olles samas veendunud, et seda mingil juhul väljendada ei tohi, surutakse viha enda sisse lukku ja depressioon mässib su korralikult endasse.

Mis, kurat, minuga toimub?

Mari palus abi justnimelt depressiooni tõttu. Ta on kodus kahe väikese lapsega, üks viie- ja teine kahe ja poole aastane. 37aastasel Maril on magistrikraad, ta armastab ja harrastab kunsti.

“Mul on nii lahedad lapsed,” ütleb Mari. “Nad on mulle jube tähtsad, ma armastan neid üle kõige! Ja nad on ka nii tublid ja andekad.

Ja vaatamata sellele, kuidas ma neid armastan ja väärtustan, tunnen, et olen nendega kodus õnnetu! Kuidas see saab nii olla?

Kui olen vahel õhtuti mehele kurtnud, kui kehv päev mul oli või kui halvasti ma ennast tundsin, on mees mõistmatu näoga küsinud: “Kuidas sa saad ennast nii heas seltskonnas nii halvasti tunda?”

Jah, ma saan väga hästi aru, et mul on kodus tuhat korda parem seltskond kui temal töö juures, ometi tunnen tühjust ja valu. Üritan nüüd oma meest vähem koormata, ei kurda talle enam, millist piina ma hinges tunnen, ei proovi temaga koos järeldusele jõuda, mis mul puudu on. Ma saan ju aru, et see teeks tema elu veelgi raskemaks.

Ühtlasi proovin vähemalt lastele jätta muljet, et minuga on enam-vähem okei, aga ma ei ole kindel, kas see toimib. Õnneks suudan laste eest ikka hoolitseda, söögitegemise või potilepanekuga olen u seni hakkama saanud, kuigi see nõuab mõnikord tohutut tahtejõudu. Mõtlen, mis saab siis, kui mu depressioon süveneb? Äkki ma ühel hetkel ei suuda enam voodist väljagi ronida? Mis, kurat, minuga toimub?”

Eesmärk on Mari-sugusel naisel küll õilis: käituda meeldivalt, mitte näidata oma paha tuju ja mitte peletada eemale oma meest, kuid tulemus pole suurem asi. Sügavas depressioonis naist ei oska mees kuidagi aidata, mees lihtsalt ei leia lukuauku ega ka ühtegi sobivat võtit, et olukorda päästa.

Kõige mõistetamatum on mehele vaikiv, apaatne ja väliselt tuim naine. Kuigi seesmiselt võib naine valu käes vaevelda, tundub ta mehele tõrkuv ja hangunud. See hirmutab ja peletab.

Mees tunneb saamatust ja abitust (“Püha jumal, mida ma peaks temaga peale hakkama?”) ning alati lahendust otsiv mehelik mõistus kiilub kinni. Tagajärjeks on juba kaks halvatud tegutsemistahtega inimest. Kes on sellises olukorras lastele toeks?

Kurbus

Mõnikord ei tunne naine sünnitusjärgset depressiooni ega viha, vaid kurbust. Ta on ise justnagu väike laps, kes ootab, et teda sülle võetaks ja tema eest hoolitsetaks. Mees teeb kõik, mis suudab, kuid naisele tundub ikka, et hoolitsust ja tuge on vähe. Selliste emotsioonide lõksus olev naine võib algul paluda, et mees teda laste eest hoolitsemisel või kodutöödes rohkem aitaks. Naise koormus küll väheneb, mis on igati tänuväärt ja õiglane, kuid tunne “mul on raske, ma ei tule toime ja minu jaoks ei jätku midagi”, jääb.

Leevendust saamata võidakse välja mõelda uusi lahendusi: tuleb palgata koristaja, hankida lapsehoidja, et saaks rutiinist välja ja ennast (trennis, kohvikus, massaažis) turgutada. See on suureks abiks.

Milline naine ei tahaks väljuda pisukeseks ajaks rutiinist ja tunda ennast jälle Mina Isena? Kui väikseid lapsi on mitu ja mõni neist päris tilluke, võib isegi raamatulugemine raamatupoe leti ees tunduda eneseteostusena! Pea tühjendamine tuhandetest laste ja koduga seotud pisiasjadest teeb mõnusa restardi ning õhtul võib mees rõõmuga avastada, et tal on magamistoas uuesti Naine.

Seega tuleb kurblikku naist turgutada ja talle oma aega võimaldada, sügavat maha-jäetustunnet ega kurbust nende võtetega aga ei ravi, sest kogu hüljatus naaseb niipea, kui vaheldust pakkunud impulsse enam ei tule.

Suhe löögi all

Evelin on pilkupüüdev naine. Kuid pärast kahe lapse sünnitamist toimunud muutusteks ta valmis polnud. Ta ei saa neist siiani päris hästi aru. Lapsed olid oodatud, nende väikese vanusevahe ja pikalt kodusolemise valis Evelin ise, see polnud asjade pealesunnitud käik. Nii Evelin kui ka laste isa Ahto eeldasid, et nende elu muutub laste sünniga ainult rikkamaks.

Lapsevanema roll tundus nii tugevalt seotud paarile elu loomulik jätk ja ka põnev väljakutse. Seda, et lapsevanemaks olemine seab löögi alla nende suhte, ei osanud nad uneski näha.

Algul väljendusid Evelini probleemid ülemuretsemise, tujutuse ja pideva väsimusena. Tundus, et värske ema koormus on liiga suur ning väikese lapse kõrvalt käib majapidamine üle jõu.

Evelini hea sissetulekuga mees organiseeris oma kurvale kaasale appi koristaja. See oli Evelinile suureks leevenduseks ja jättis rohkem energiat lapse jaoks. Vähem kui kaks aastat hiljem, kui sündis teine laps, organiseeris oma naise kehva meeleolu pärast muretsev Ahto ka lapsehoidja, kes võimaldas emmel kaks korda nädalas kolmeks tunniks endale aega pühendada.

Kuid noore ema energiatase ei suurenenud, pigem vastupidi: mida rohkem abi, seda lootusetum tundus Evelinile olukord ja seda kehvemaks läksid ka mehe-naise suhted. Ikka kurtis Evelin, et kodused toimetused koormavad, tegi etteheiteid Ahtole, et too ei ole abiks, ning tundis meelehärmi sellepärast, et ta ei saa endale isiklikku aega võtta.

Enne lapsi oli Evelin Ahto ettevõtmisi igati toetanud. Majandusharidusega naine mõistis hästi, kui palju tuleb Ahtol oma ettevõtetesse panustada, et neid käimas hoida. Lisaks oskas Evelin Ahtot inspireerida oma ideid realiseerima.

Kõik, mida Ahto välja mõtles, tundus Evelinile põnev ja uudne. Ta innustas meest ning toetas tema tegemisi aeg-ajalt ka omapoolsete ideedega, sest see kõik oli ju nende ühistes huvides! Nüüd aga hakkasid mehe pisutki pikemad tööpäevad Evelini häirima. Ta tundis, et Ahto ei hooli temast enam.

Varem oli Evelin ise teinud Ahtole ettepaneku jätta ära mõni isiklik üritus, kui samale ajale määrati strateegiliselt oluline töökoosolek. Lastega kodus olles ei tule selline asi enam kõne allagi. Praegu näib Evelinile hoopis, et Ahto on oma pere töö ja lõbu nimel ohverdanud. Evelin tunneb end üksiku ja mahajäetuna.

Selline mahajäetuse tunne võib üle kasvada armukadeduseks. Esmalt võib naine tunda pahameelt seetõttu, et mehel on vabadus ja võimalus teha ajaga, mida soovib, tema aga mitte. Kui mees olukorda analüüsida ei oska ega saa aru, mida naine vajab, võibki pahameelest saada armukadedus.

Nagu räägib Evelin: “Olen endalt küsinud, miks mees nendel koosviibimistel ja jõusaalides käib? Kas need on tõesti nii olulised, et osalema peab pärast tööaega? Või on need nii tähendusrikkad treeningmasinad, et oma pere nende pärast unarusse jätta? Mida ta sealt tegelikult otsib? Võib-olla midagi sellist, mida ta minu käest enam leida ei looda? Võib-olla pole ma enam ligitõmbav? Kui nüüd kaalu peale astuda ja numbreid vaadata, siis ega vist ei saagi olla...”

Sellist armukadedust toidavad madal enesehinnang ja alaväärsustunne. Terve enesehinnanguga naisel ei teki ettekujutust, et ta pole pärast laste sünnitamist enam mehele atraktiivne. Madala enesehinnanguga naisele räägib aga iga millimeeter lõtva kõhunahka terve eepose sellest, kuidas ta naisena enam oma meest ei kütkesta.

Mida rohkem naine selliste lugudega ennast piitsutab, seda sügavamale langeb enesehinnang ning seda vähem atraktiivseks ta tõepoolest muutub.

Sügavat puudusetunnet, mis väljendub hüljatusetunde, kurbuse või armukadedusena, ei ravi ükski väline võte. Lähikondsed saavad oma abi pakkudes või enda käitumist korrigeerides küll olukorda leevendada, kuid mitte naist destruktiivsete tunnete käest vabastada.

Paita väikest last endas!

Sünnitusjärgset viha, kurbust, hüljatust või depressiooni kogevad need naised, keda on imiku või väikelapsena teatud viisil hooletusse jäetud. Üks põhjus, miks ei suuda ka üliheade teoreetiliste teadmistega ja seni tasakaalus olnud naine pakkuda oma beebile või väikelapsele igas olukorras armastavat turvatunnet, peitub selles, et naisel puudub alateadvuses vastav mudel.

Teadvuse tasandil on kõik suurepärane: naine on valmistunud olema lastele hell ja hoolitsev, armastav ja toetav ema ükskõik mis olukorras. Ta usub, et nii lähebki, sest teadvuse tasandil ei näe ta ühtegi põhjust, miks peaks minema kuidagi teisiti. Kuid alateadvusel pole mingit aimu sellest, kuidas soovitud elu luua.

Kuna tal sedasorti mudel puudub, haarab ala-teadvus esimese asja järele, mis keerulise olukorraga kuidagi haakub. See on mudel, mille järgi toimisid naise hooldajad tema lapsepõlves, ja sageli ei sisalda see mitte midagi sellest, millega naine on kavatsenud oma lapsed üle külvata.

See seletus haakub imagoteraapiaga, mille kohaselt valime endale partneri imago järgi, mis koosneb kõikide meie lapsepõlvehooldajate positiivsete ja negatiivsete omaduste summast. Soovides teadlikult teha partneri valikul kõik teisiti kui meie vanemad, valime meheks ometi samasuguse türanni, kui oli isa, või naiseks samasuguse tänitaja, kui oli ema.

Teise seletuse pakub sisemise lapse kontseptsioon. Väikeste laste eest hoolitsemine seab meid olukorda, kus me ise justkui muutume väikesteks lasteks. See, kuidas end uues olukorras tunneme ja uute väljakutsetega toime tuleme, kuidas laste eest hoolitsemise keerulistes olukordades reageerime, oleneb sellest, kuidas me end ise imiku või väikelapsena tundsime.

Me ei saa pakkuda tõeliselt toetavat ja armastavat kasvukeskkonda oma lastele, kuni me pole tervendanud oma sisemise lapse haavu. Sisemist last võib käsitleda kui arhetüüpi, alaisiksust, sümbolit või midagi muud – kuid üldlevinud arusaama järgi peitub igaühes meis väike laps, kes teatud olukordades meie asemel tegutseb. Kohtudes sisemise lapsega, võib inimene avastada, et rahuldamata on olnud tema vajadused armastuse, turvalisuse, usalduse, austuse või juhendamise järele.

Selliste baasvajaduste rahuldamata jätmine on viinud aga inimesed kroonilise ärevuse, hirmu, viha või lootusetuse seisundisse.

Sageli alahinnatakse sisemise lapse mõjuvõimu. Inimesed usuvad, et olles vaadanud korraks silma enda sees elavale väiksele poisile või tüdrukule ning olles teinud ka üht-teist tema tervendamiseks, peaks töö olema tehtud. Uskudes, et sisemine laps meie sees vajab meilt vaid üht armastavat pilku, oleme sageli lühinägelikud. Kui lühinägelik on oldud, selgubki keerulistes olukordades, sh väike-laste eest hoolitsemise ajal.

Kui eluperioodil, mil peaksid andma endast väga palju armastust, tunned hoopis, et sinul endal on armastusepuudus; kui selle asemel, et olla igal sammul toetav, tunned hoopis, et sind ei toetata piisavalt; kui soovides laste ülevoolavaid emotsioone hallata, tunned, et sinu enda emotsioonid kasvavad üle pea, on sisemise lapse haavad tervendamata. Kui tunned, et sulle tehakse pidevalt haiget ja sind on hüljatud, tuleb tervendada haavatud ja hüljatud last sinus.

Jah, ka mees saab sinu sisemiselapse heaks palju ära teha. Kuid kogu vastutust teise õlule panna oleks vale ja viitaks sinu enda vastutustundetusele. Et kasvada tõeliselt armastavaks lapsevanemaks, käivitada laste eest hoolitsemises oma unistuste mustrid ja pakkuda oma lastele igal sammul tõelist tuge, tuleb sageli pühendada oma sisemise lapse tervendamisele hoopis rohkem aega ja tähelepanu, kui seni arvata oskasime. Kuid saadud hingerahu, tasakaal ja lastega koostoimimisest tekkiv kooskõla on panustamist väärt.