Inimesed

Sandra Sillamaa vallutab torupilli ja Trad.Attack!-iga maailma folgisõprade südameid (1)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 22. oktoober 2015 16:43
Sandra Sillamaa on torupilli mänginud juba 17 aastat ning on sellest erilisest pillist jätkuvalt vaimustuses. Foto: Trad.Attack!
Alles see oli, kui Eesti viimase aja üks edukamaid bände Trad.Attack! tegi sisuliselt puhta töö folkauhindade jagamisel, nüüd aga on juba käsil tuuritamine mööda Euroopat. 

Nii ei jõudnudki Trad.Attack! eriti Etnokulpide võitmist tähistada. Pärimusmuusikas nii aasta parimaks bändiks nimetatud kui ka parima plaadi ja muusikapala kategoorias võidutsenud kolmeliikmeline bänd, kuhu kuuluvad Sandra Sillamaa (puhkpillid), Jalmar Vabarna (keelpillid) ja Tõnu Tubli (löökriistad), oli Etnokulpide peo ajal mõtetes juba Euroopa tuuril, sest ees ootas kuu aega ratastel. Tõsi, ühe öö jõudsid nad Etnokulpide saamist ikkagi tähistada ka ja järgmisel päeval olid veel koos peredega Tõnu isa juures saunas.

Samal teemal

Nüüdseks on neil selja taga Itaalias Eesti Expo paviljonis toimunud kontserdid. Bändi torupillimängija Sandra Sillamaa (30) sõnul võtsid itaallased esimesed kontserdid hästi vastu. Sel nädalal ootab ees Ungari. Pole kahtlust, et ka hõimuvendi ei tohiks nad ükskõikseks jätta.

Kuigi kolmeliikmelise bändi liikmed on erilised muusikud, jääb esinemistel esmalt silma ikka naine torupilliga ehk Sandra Sillamaa. Muusik, kes ütleb, et lisaks folkmuusika siirusele ja võimele tekitada puhast rõõmu on selles oma müstiline külg. "Eesti pärimusmuusikas on minu jaoks ka natuke šamanistlikku poolt. Ja pärimusmuusika on miski, mis on igal maal erinev ja omapärane ja see on sündinud ja saanud oma iseloomu ja olemuse just selles regioonis," tutvustab ta. 

Sandra, kuidas Trad.Attack! sündis? Ja miks valisite bändile just sellise põneva nime? 

Trad.Attack! sündis minu ja Jalmari soovist teha folgi "kütet", mille idee oleks võtta instrumentaallood ja neid meloodiaid lihtsalt mängida. Meie kolmekesi pidime olema põhituumik. Siis mõtlesime kontsertidele kutsuda juurde veel hulga teisi inimesi. Kontserte pidi olema harva ja kogu asi pidi pigem olema enda lõbuks.

Aga tavaliselt just ei lähe nii, nagu oled planeerinud. Sellest sai hoopis väga tehniliselt läbi mõeldud, vanu arhiivisalvestisi kasutav ja väga palju kontserte andev bänd. Ma arvan, et kuna meie idee oli seda teha enda jaoks ning sellega ei kaasnenud mingeid kohustusi, siis see energia, mis sellisest lähenemisest kiirgas, jõudis ka publikuni. Ja sellepärast osutus see täiesti ootamatult nii populaarseks.

Nimi sündis sellest, et meie pärimusmuusika ringkonnas kasutatakse väga palju lühendit trad. ehk traditional või traditsiooniline, teine pool nimest tuli aga siis, kui mul oli ühel ööl üks suur köhahoog ehk attack

Ütlesite "Pealtnägijas", et tahate bändiga kogu maailma läbi käia. Kas peate ka jooksvat arvestust, kui paljudes maades on juba esinetud ja palju veel esineda on? 

Jah, selline plaan sai kunagi välja öeldud ja nüüd on see selline tore moment või fakt, mis meiega kaasas käib. Meil on koduleheküljel ka eraldi leht tradattack.ee/masterplan, kus on kõik kirjas. Ja arvet peame samuti. Praeguse seisuga on meil tehtud 15 maad ja teha veel 181. 

Kuigi maailma lavad ootavad vallutamist, siis kas kodused kontserdid on ikka need kõige-kõige? Milline kontsert teile endale seni kõige rohkem on hinge läinud? 

Loomulikult on need erinevad, sest kodustel kontsertidel teavad inimesed juba laulusõnu peast. See on nüüd just viimasel poolel aastal juhtunud, et publik laulab lava ees kaasa. Ja kodupublik on alati väga soe ja on tunda, et elab meie tegemistele kaasa. Välismaa kontsertidel on aga oma teine võlu – kuidas saada publik endale n-ö peo peale ehk et nad kuulaks, tantsiks ja elaks kaasa. Siiani on meil see õnnestunud.

Ma arvan, et Eesti kontsertidest on kindlasti erilisemaid olnud juulis Viljandi pärimusmuusika festivalil Kaevumäel antud kesköine kontsert ning mõned nädalad tagasi meie plaadi esitlustuuril antud kontserdid Tartus ja Tallinnas. Nende viimase kahega, kus piletid olid välja müüdud, oli tunda, et meid juba teatakse Eestis – piletid müüakse välja, rahvas on kohe alguses lava ees, hüppab ja laulab kaasa. Lisaks oli publiku hulgas väga palju erinevas vanuses inimesi ja väga palju uusi nägusid, keda varem folgikontsertidel ja meie enda esinemistel pole kohanud. 

Trad.Attack! kasutab palju arhiividest pärit salvestisi. Aga kuidas need lood sünnivad? Kas käite kõigepealt arhiivides lugusid otsimas ja sealt hakkabki asi edasi arenema? 

Jah, see on üks meie eripärasid. Esimene lugu ja kogu idee sündis sellest, et salvestasime lugu "Kooreke". Õppisime ise seda laulma, aga kui kuulasime oma salvestust, siis meie laul ei kõlanud üldse nii ägedalt kui Liisa Kümmeli oma, kes seda originaalis laulis. Ja siis lasime oma helimehel Rainer Koigil katsetada, kuidas see kõlaks, kui lisada arhiivisalvestis sinna, ja kas see üldse on võimalik. Oli ja toimis.

Lood sünnivad kahte moodi. Minul on hulk arhiivisalvestisi, mida ma kuulan, või siis küsin arhiivist ja kui olen leidnud midagi, mis inspireerib ja meeldib, siis esitan poistele ja teeme sinna ümber loo. Või siis teine lähenemine on see, et meil on endal sündinud mingi lugu ja mõtleme, et sinna võiks ka mingi arhiivisalvestise lisada. Seejärel kuulame neid ja kui leiame õige, siis lisame. 

Torupilli juurde jõudsin juba 17 aastat tagasi, kui olin 13-aastane. Nägin Viljandi pärimusmuusika festivalil esinemas ühte belgia torupillimängijat ja armusin temasse ära ning selles tuhinas otsustasin, et pean ka hakkama torupilli mängima. Sügisel võtsingi kätte ja pole siiani käest ära pannud.

Vaevaline oli enne torupilli plokkflöödi õppimine, sest mulle üldse ei meeldinud see. Ma arvan, et asi on õiges pillis, selles, mis inimesele sobib. Järelikult minule sobib torupill ja kui ma hakkasin seda õppima, siis oli kogu aeg säde silmades ja tahtmine mängida.

Mulle meeldib torupilli jõulisus ja mõte, et saan äratada ellu selle vana pilli, mis kunagi oli Eestis väga populaarne ning mingil hetkel hakkas vaikselt hääbuma. Nüüd on jälle olukord väga hea, sest paljud noored mängivad torupilli. Ma otsustasin selle pilli auks viia läbi projekti "100 torupilli” (100torupilli.ee), kus ma õpetan 100-le Eesti tunnustatud inimesele torupillimängu. 

Kas igal torupillil on oma n-ö hingeelu? Kui palju võtab aega, et ühe pilliga sõbraks saada? 

Kindlasti on. Teise mängija pilliga on väga raske mängida. Oma pillil tunnen kõiki väikseid ja suuremaid nüansse. Lisaks ma arvan, et pilliga kasvatakse ka füüsiliselt kokku, sest mängides ollakse ju vahetus kontaktis suuga, puhutakse õhku pilli sisse, ning käsivarre ja kehaga, sest torupilli kott on seal all, ning ka näppudega, millega mängitakse meloodiaid.

Mul on elus olnud kaks pilli. Ühe ostis mulle mu isa, kui ma alustasin õpinguid. Ja teise ostsin paar nädalat tagasi ise. Esimese pilliga sain väga kiirelt sõbraks, sest ma nii väga ootasin esimest pilli. Teise pilliga praegu just sõbrunen. 

On öeldud, et Trad.Attack! mängib moodsat folkmuusikat. Kas just moodsa muusikaga pärimusmuusikat miksides on võimalik noorema kuulajaskonna südameid võita? 

Kindlasti on ka noori, kes naudivad puhast pärimusmuusikat ehk selle teiste stiilidega mittesegamist. Ma arvan, et sellises võtmes, kuidas meie seda teeme, on see noortele ja ka tegelikult vanematele helikeeleliselt tuttavam ja sellega on lihtsam suhestuda. Ma arvan, et suurem võti on aga see, et meile endale väga meeldib seda teha ja just selliselt miksides, nagu me teeme. Ma arvan, et see on isegi suurem südametemurdja, kui nähakse, et me ise naudime seda.

--------------------------- 

Igal maal oma torupill 

Sandra Sillamaa sõnul on eri riikides erinevad torupillid ja seega ei saa ta ka näiteks mängida täpselt nii nagu mõni Šoti torupillimängija. "Eestis on kindlasti mu eeskujuks minu enda õpetaja, sõber ja bändikaaslane Cätlin Mägi, kes valdab väga filigraanselt traditsioonilist mängustiili. Loomulikult imetlen ka Šoti torupillimängijaid, kelle tehnilised oskused on väga head. Lisaks on minu üks suuri lemmikuid rootsi torupillimängija Anders Norudde, kes segab oma stiilis viiulimängu võtted, bulgaaria torupilli stiili ja rootsi torupilli stiili," räägib Sillamaa.

------------------------- 

Soojendavad Mumiy Trolli 

11. novembril annab Rocca al Mare suurhallis kontserdi legendaarne vene bänd Mumiy Troll, samal kontserdil esineb soojendusbändina Trad.Attack!. "Kindlasti on see meie karjääri üks suuremaid lavasid ja väga auväärt ülesanne, sest bänd isiklikult valis just meid välja," selgitab Sandra Sillamaa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee