ÕHTULEHE VIDEO | Emil Rutiku: "Ma pole isa veel lahti lasknud, kuigi ta on juba pikka aega ära." (25)

"On teatud kohti, kus ma pean temaga rääkida saama, nii mõnigi kord pean isaga nõu." See toimib, see on oluline. Poja ja isa suhe.

Emili isa lahkus elust 2003. aasta aprillis. "Arstid lasid isal ära minna, see oli perele suur probleem. Ema oli see, kes proovis võidelda ja õiglust jalule seada – tulutult. Ikkagi tehti sellest järeldus, et mis sa tuled üldse rääkima. Paraku see juhtus."

Aeg parandab kõik haavad. Emili sõnul oli tema muusikust isa tegelikult meditsiiniline ime: "Mu isa sõdis Saksa mundris, oli Venemaal vangilaagris, seal lõigati tal välja kaheksa roiet ja osa kopsu. Ta pani 75. eluaastani välja, kuigi arstid ütlesid, et inimene niimoodi koos ei püsi, see ei ole võimalik."

Emil usub, et isa tundis oma surma ette.

"Ta ütles otse: ma enam ei jaksa. Ta oli solvunud selle peale, et kas tõesti peab niimoodi minema. Tehti paar meditsiinilist viga, ei arvestatud... ükskõiksus, ligadi-logadi laaberdus, vanust ka, mida sa üldse..."

Maailm on väga äge koht

Emil lisab, et isa oli tohutu ornungiinimene: "Isal oli saksa kasvatus ja ta nõudis seda meilt, lasteltki. "Poiss, kas sa tuled minut varem või täpselt!" Olen kasvanud peres, kus ema-isa said kokku, jah, mõnikord tülitsesid, aga nad olid elu lõpuni koos, kuni surm nad lahutas."

Emil pole rahul kuvandiga, mida tänapäeval meedias kohtab – kaks kuud elan ühega, kahe kuu pärast juba teisega.

"See foon on loodud sellise alatekstiga, et nii see peabki käima, see on õudselt äge."

Miks 50aastane eesti mees elust ära väsib?

"See on samasugune küsimus nagu see, miks me üldse elame. Kui me ei tunne ennast olulisena selles ühiskonnas ja selles kohas, kus me oleme, siis me muutumegi ükskõikseks, mõne aja pärast jääme aga haigeks," lausub Emil.

"Mina olen saanud oma isalt väga lihtsa arusaama – inimene on niikaua noor ja püsib elus, kui teda mingi asi üllatab ja huvitab. Kui sul huvi kaob ära, siis pikka joru pole."

Energilisel ja emotsionaalsel muusikul on oma elufilosoofia: "Oluline on olla iseenda vastu aus, sellest algab inimeseks olemise põhi. Tihtipeale on unelmate tagaajamine enesepettus."

Emil lisab, et unelmad on siinsamas – "Kas või need inimesed, kes su ümber on. Selles samas maailmas, mis on kõige vingem koht üldse, mis on sulle elamiseks antud."

Emili sõnul on temagi elus olnud momente, kus ta on mõelnud: miks ja kas üldse olla.

"Nüüd, vastupidi, kõigil on tähtsus, kõigil on olulisus. Veel kord – hoia enda ümber alati neid, kes on olulised, tähtsad, kellest pead lugu, keda armastad."

Kui Emilil kaks aastat tagasi 50 eluaastat täitus, suhtus ta enda sõnul sellesse numbrisse stoilise rahuga. Ei mingit paanikat, toidulisandeid ega jõusaali, vaid mõni meditsiiniuuring, et kindel olla olulises – süda ja meestevärk funktsioneerivad laitmatult.

"Pigem toimus murrang 44aastaselt. Selles mõttes on teatud tsüklilisus olemas. 33aastaselt – noorus hakkab otsa saama, 44-45 – esimest korda mõtled, et ka sina oled surelik. Iga inimene oma sisemuses ju vaeb oma elupäevi."

47 aasta vanuselt jõudis kohale arusaam, et palju head ja ilusat on veel ees.

"Aga ma ei ole iga päev pidanud ennast selleks veenma, ma olen teinud endale otsuse ja see on ikka ja uuesti mind toitnud."

Nimelt olevat maailmas kahte sorti inimesi – ühed, kes tänavad öösel magama minnes loojat ehk kõige vägevamat, teised hommikul ärgates. "On ka neid, kes tänavad mõlemal korral – hea, et sain magama, ilus päev on läbi, või ärkavad üles ja tänavad. Mina olen mõlemat usku, tänan õhtul ja hommikul, mulle nii meeldib."

Tablette ei söö

"Just praegu tegin valmis musta leedri siirupi, ülioluline asi igas peres! Siis näiteks unustatud lodjapuumarjad, tõeliselt väega asi. Paljud ei tea, et tinktuuri ei pea vaid alkoholi baasil tegema, paljud seda ei kannata. Väga hästi saab tinktuuri valmistada õunaäädikaga."

Kuumavereline Rutiku puistab rahvatarkusi nagu varrukast ning see pole pelgalt loetud tarkus. Õunaäädikasse poetatud päevakübaradroog ja üheaastase puju juur, see tekitab huvi ja küsimuse: kui üks mees selliste asjadega süvitsi tegeleb, siis kas on see profülaktika või siiski ravikuuriks mõeldud?

Ühe legendi järgi olevat Rutikul südameprobleemid, aga ta naerab selle kahtluse välja: "Iga inimene peab teadma, et vananemine on loomulik protsess. Ise tuleb endaga tegeleda, on mul õigus?"

Küüslauk, tšilli, koriander ja basiilik on Rutikute koduköögis toidutegemise juures väga olulised. Tuju saab lausa minutiga paremaks, kui nuusutada maitsetaimi, või veel parem – nende segust teed valmistada.

Veel teab Rutiku, et harjutusi tehes saab koguni nägemist korrastada: "Vanusega silmalihased lõtvuvad. Meil soovitatakse minna prillipoodi ja prillid osta. Aga juba eelmisel sajandil õpetati inimesi silmaharjutusi tegema, neid harjutusi on avaldatud, kel huvi, saab materjalid igal juhul kätte."

Harjutuste tegemisel on vaja järjekindlust. "Tean inimesi, kes on nende harjutustega oma +3 nägemise korda saanud ja prille pole vaja."

"Me oleme sotsiaalsed loomakesed, meil on vaja omavahel rääkida. Kui olete tähele pannud, siis me ei käi enam eriti koos, külas ei käi, enam ei kohtu, noored plõksivad ainult lühivorme "tsau-pläu".

Hoolimatus on see, mis Emili sõnul teeb inimesed haigeks: "Me oleme keeranud mitmed olulised sõnad ja mõisted pahupidi, me ei tea enam, mis on austus, mis on lugupidamine. Vaatad ümberringi: inimesed ei taha enam kellegagi suhelda – "ah, saada mulle meil"."

Selles suhtes arvab Emil, et ta on erand. Enamasti on inimesega silmast silma kokku saada etem kui Facebookis sõnu ritta seada. Enda sõnul pole Emil mitte millegi vastu, vaid on parema homse poolt.

"Mitte midagi ei muutu meie elus enne, kui kõik me peame iseendas aru saama – sina oledki riik. Riik ei ole mingi abstraktne mõiste. Igaühel on kohustused, vastutus, õigus," astub muusiku varjust hetkeks välja poliitik.

Rutiku sõnul ei igatse ta telesse tagasi, ei meelelahutusse ega kokasaadet tegema. See aeg on möödas, kuid kahetseda pole midagi. Samas: "Ma puutun kokku igasuguste huvitavate toiduteadlastega. Miks on inimene jõudnud kohta, kus toidu puhul on olulised mugavus ja pakend, mitte sisu? Kui jälgime teatud teooriat, siis me oleme primaadi järglased, kasvame kedagi jäljendades – oma vanemaid, liidreid. Ma ei taha sel teemal vaielda. Jumala pärast tehke, sööge. Suhkru ja energeetiliselt tühja toidu üleküllus."

Emil Rutiku kinnitab, et kui inimkond ei suuda mõelda sada aastat ette, siis me hukkumegi. "Me oleme lihtsalt selle hetke tarbijad."

Elu on parim õpetaja

Varasemast oma keevalisuse ja kompromissitusega tuntud artist on väidetavalt viimastel aastatel taltsam. Oskavat juba teisi kuulata. Ei kõnni kohe minema, kui miski on vastukarva.

"Aga jäärapäine on ta ikkagi," räägib inimene, kes Emiliga telepäevil kõvasti ragistanud.

Küsimusele, millal ta viimati vihastas, tuleb Emililt näitlejameisterlikkusega esitatud vastus: "Vihastan üsna kergesti, vererõhk on – põmps! – üleval. Aga ma olen õppinud – sekund hiljem ma räägin iseendaga: mis see nüüd on, nalja teed või... Emil, ma tunnen, et see ei tee sulle head." See õppimine olevat tulnud tal aastatega. Ja kõige paremini aitavat sel puhul rõhku alandada klaas külma vett. Jood lonkshaaval nagu head veini. "Varem urisesin, nüüd suudan end rahulikuks sundida."

Aga veejoomisega on nii, et Emil ei kõnni sugugi plastpudel näpus ringi: "Puhast vett joon enne sööki, pärast sööki. Organismis on vett 80%, inimene on nagu kahel jalal kõndiv värske kurk. Seepärast peab vesi tema sees olema balansis."