hakkasin kohvikus käima juba siis kui olin veel emme kõhus. Ja emme jõi seal siis hoopis teed ja mitte kohvi. Kui olin juba kahene, siis jõi emme jälle kohvi. Nii et keegi Kuuskamaa jäi oma kohvikutes käimisega hilja peale.
Koos rahvusliku koosseisu muutumisega, mis oli tingitud järjest uute kultuuririkastajate hordide saabumisega, muutusid Tallinna kohvikud alates 70.-date lõpust sujuvalt stolovajateks ja tšainajateks.
Olen härra Kuuskemaaga nõus, et Tallinnas ei ole enam õigeid kohvikuid. On vaid mingid söögikohad, kus süüakse nii suppi, kui juuakse alkohoolseid jooke juba keskpäevalgi ning muuseas saab ka kohvi, pirukate ja koogikestega on lugu kesine, või pole neid nn. kohvikus üldse! Mäletan veel nõukogude ajastki l960.a. lõust ja l970-ndatel toredaid kohvikuid nagu kohvik Tallinn HARJU tänaval, kohvik Moskva, kohvik Lemmik jt. Oli kohvikuid, kus käisin oma koerakesega, kellele toodi minu palvel isegi lisa väike taldrik, kust ta sai minu sules kohvikoort lakkuda. Teatud päevadel esinesid kohvikutes ka muusikud.
KOMMENTAARID (5)