JÜRI KUUSKEMAA: kohvikutes olen käinud juba viiendast eluaastast (5)

Viiendast eluaastast kohvikutes käinud Kuuskemaa õppis kohvikukultuuri tundma vanaemaga kaasas käies. "Kohvikus käisid vanaemaga vestlemas need eestiaegsed vanemad daamid ja härrad, kelle nõukogude võim oli jätnud kogemata Siberisse saatmata – kunstnikud, kirjanikud ja näitlejad," sõnas Kuuskemaa.

Meeldiv atmosfäär ja sõbralikud teenindajad tekitasid temas sooja koduse tunde. Kuuskemaa sõnul teenindaja isegi ei küsinud, mida ta tellida soovib, vaid teadis seda. Ettekandjad jagasid klientide muresid, tundes huvi ka perekonnaliikmete käekäigu ja tegemiste vastu.

"Mina väikese põngerjana puutusin muidugi kokku valdavalt vanemate inimestega, mis oli mingis mõttes tülikas – kui ma teismeikka jõudsin, oli mul raske suhelda kenade tütarlastega, sest vanade naistega rääkimine oli osutunud huvitavamaks. Noored tüdrukud ei teadnud nii palju," sõnab ajaloolane muiates.

Kuuskemaa sõnul püsis kohvikukultuur veel läinud sajandi seitsmekümnendateni. Kaheksakümnendatel hakkasid kohvikud asenduma baaridega.

Tumedat šokolaadi eelistav Kuuskemaa käib tänapäevalgi vahel kohvikusarnastes toitlustuskohtades, nagu ta nende kohta ütleb. Kuigi marmorplaatidega ümmargused lauad on kohvikutest kadunud, võib kohvikule omast teenindust tema sõnul leida veel nii mõnestki kohast.

Kohvikutest rääkis Kuuskemaa Tallinna kohviku Maiasmokk uuenenud teise korruse avamisel. Eesti vanima kohviku lugu algas 1864. aastal, kui Georg Johann Stude ostis ära vanalinnas tegutsenud väikese kondiitriäri ja muutis selle õitsvaks kohvikuks-kondiitritööstusettevõtteks.