Enn Vetemaa: "Lausa piinlik, et 80aastane mees veel luuletab." (3)

"Heitsin õhtul rahulikult magama, aga täpselt pool kolm olid silmad lahti ja hakkasin peas luuletama," kirjeldab 82aastane Enn Vetemaa oma seni viimase ning äsja trükivalgust näinud luulekogu "Hambad viskiklaasis" enam kui kummalist sündi. See rütm kordus mõne kuu jooksul enam kui poolelsajal ööl.

"Peas luuletamises polnud midagi erilist, sest luuletused ei olnud väga pikad ja kui sees on veel mingi kalambuur, mis meelest ei lähe, pole see eriti keeruline. Umbes poolteise tunniga oli luuletus valmis. Seejärel magasin rahulikult teist samapalju edasi, kuni kuskil üheksa-kümne ajal hommikul ennast voodist üles ajasin ning luuletuse arvutisse lõin," meenutab Enn Vetemaa igaöist Pegasusest pakatavat elurütmi, milles ta elas eelmise aasta kevadest novembrini.

"Ei salga, et tegin arvutis mõningaid parandusi, aga põhikarkass – luukere ja musklid – olid ikka olemas. Võib-olla vaid närvisüsteemi tuli natuke sättida," hindab Vetemaa. Luuletuhinat võis ta kogeda kuni viiel ööl nädalas. "Ning siis ikka ja alati pool kolm." Kuni koos oli üle poolesaja luuletuse, millest täpselt 50 said kaante vahele.