PIIBUST LAHUTAMATU: Vahepeal Ukrainas Odessas tegutsenud Stanislav Govoruhhin on 20 viimast aastat elanud Moskvas ja mõlgutab praegu plaani teha jätkuseeria telesarjale «Kohtumispaika muuta ei tohi». Ehkki sarja sangar Mihhail Bojarski on saanud 66aastaseks, on valmis uute jagude tegemisele raha alla panema rohkem metseene, kui vaja oleks. Foto: Laura Oks
Urmas Vahe 14. oktoober 2015 07:00
"Noored tunglevad filmiseanssidel, mis on täis mingit täiesti jaburat pläma, mis on toodetud ainult lääne kassareeglite järgi ja mida mina hüüan jolki-palki’deks. Vaatajatele on filmi sisust palju tähtsam, et nina ees oleks tops popkorniga," valutab Vene filmilavastaja Stanislav Govoruhhin, kes sai äsja valmis Tallinnas vändatud linateose "Imelise ajastu lõpp", südant pealekasvava põlvkonna kunstimaitse pärast.

"Noored tunglevad filmiseanssidel, mis on täis mingit täiesti jaburat pläma, mis on toodetud ainult lääne kassareeglite järgi ja mida mina hüüan jolki-palki’deks. Vaatajatele on filmi sisust palju tähtsam, et nina ees oleks tops popkorniga," valutab Vene filmilavastaja Stanislav Govoruhhin, kes sai äsja valmis Tallinnas vändatud linateose "Imelise ajastu lõpp", südant pealekasvava põlvkonna kunstimaitse pärast.

"Ma austan neid noori, kes käivad kinodes vaatamas filme, millel on tõsine, elu väärtuste üle mõtlema panev sisu. Venemaal tehakse aastas umbes 60 täispikka mängufilmi ja suur osa neist on küllaltki head. Aga siis lööb sisse paradoks: mida rohkem sügavat sisu on filmi pandud, seda kasinam on selle vaatajaedu ja seansid jooksevad peaasjalikult tühjadele saalidele," räägib Govoruhhin ­mõrult.

Nõukanostalgiat näeb Venemaal vähe

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad