Kontratenor Ivo Posti: armas publik, ärge ehmuge, ma laulan nagu naine (1)
Lühidalt: meeshäälte kõrgel jäisel mäetipul, kuhu enamikul asja pole, uisutab Posti nagu hokikohtunik. Ta saab laulda metsosoprani repertuaari, põhimõtteliselt võiks ta ooperis asendada Annely Peebot.
Kontratenor laulab üldjuhul kastraatidele kirjutatud repertuaari?
Jah. Kuigi ka kaasaegsed heliloojad kirjutavad järjest juurde uut repertuaari, mis arvestab praeguste kontratenorite hääle spetsiifikaga. Kastraatlauljad olid nimelt väga laia diapasooniga ja suutsid oma häälega imesid teha, sest neil olid juba noorena meessuguorganid eemaldatud, sellega seoses hormonaalne tasakaal paigast nihutatud ja täiskasvanuna terve kehaehitus teistsugune.
Näiteks oli neil väga suur rindkere ja seega ka väga suured kopsud. Kuulus kastraatlaulja Farinelli olla suutnud ühte nooti järjepidevalt hoida üle minuti. Tänapäeval on seda väga raske teha.
Sina hoiad üht nooti 30 sekundit? 40? 20?
Astutakse sulle pärast kontserti tihti ajuurde ja kurdetakse: andke andeks, teie laul oli väga kaunis, aga ehmatas ikka ära? Ma tean omast kogemusest, et avastuse järel – selline hääl tuleb meesterahva suust! – kisub alakehas õõnsaks.
Varem oli seda rohkem, aga nüüd, kui see pole üliakadeemiline kontsert, hoiatan ma sissejuhatuseks inimesi, et see, mis te kohe kuulete, kõlab nagu naisterahva hääl. Toon sisse natuke kontratenorite ajaloolist perspektiivi – pean minutilise sõnavõtu, et nad kuuleksid ka minu kõnehäält. Kõik alati kahtlustavad, et kui ma olen kontratenor, siis ma peaks kogu aeg rääkima falsetthäälega (Posti tõstab oma hääle ebameeldivasse kõrgusse ja kriiskab nagu vastik multikategelane – R. K.)
Sa ütlesid, et kontratenorile kirjutatakse muusikat ka nüüdisajal. Oled sa mõne helilooja juurde läinud, tekst näpus: tee nüüd, palun, viis, mida mina saaks laulda?
Päris nii pole olnud. Kui aga Aleksander Raskatov kirjutas Mihhail Bulgakovi «Koera südame» ainetel ooperi, mille maailma esiettekanne oli aastal 2010 Amsterdamis Hollandi riigiooperis, siis tema võttis minu häält arvesse. Ta veel kirjutas ooperit, kui proovid algasid.
Mitme häälerühmavenna numbrid on sinu telefonis?
Kuue kindlasti, üle Euroopa.
Kus sa Euroopa kontratenorite pingerivis või tööjärjekorras asetsed? Kui Barcelonas või Londonis või Roomas hakatakse lavastama ooperit, kus on sees kontratenori osa, siis mitmendana sulle helistatakse?
Neli aastat tagasi oleksin ma olnud esimeste seas, kellele oleks helistatud. Siis tulin ma aga Eestisse tagasi, sest mu vanemad olid väga vanad ja südametunnistus ei lubanud jääda mul mujale arvestusega, et kui nendega midagi juhtub, siis mina olen eemal. Ma pidin tulema tagasi nende eest hoolitsema ja see oli täiesti õige otsus, sest kolme aasta jooksul nad mõlemad ka läksid.
See tähendas, et kui mulle tööpakkumistega helistati, pidin ma kogu aeg ära ütlema. Ooperi ettevalmistusperiood on kolm kuud ja nii pikalt ei saanud ma vanemate kõrvalt ära olla. Ooperimaailmas tehakse lepinguid aga ette kaks kuni viis aastat, mis tähendab seda, et kui ma ütlen järjest ära, siis… kaks korda helistatakse, kolmas kord võib-olla veel, aga rohkem enam mitte.
Nii ma kadusin pildilt ära, listist välja: «Ivo Posti on Eestis, ta niikuinii ütleb ei!»
Nüüd olen uuesti alustanud tutvuste ülessoojendamist: võtsin ühendust oma vanade agentidega ja loodan, et mul õnnestub ennast lavale tagasi töötada. See on muidugi raske töö, sest kui sa oled kord sealt ülevalt läbi käinud ja siis ära kadunud, on keeruline tagasi pääseda.
Kogu aeg tuleb peale uusi ja – mis kõige olulisem – nooremaid lauljaid. Ooperilavadel on praegu paraku ajastu, kus on äärmiselt tähtis, et sa näeksid laval apetiitne välja. Sest väga tihti istub sul kaamera näos kinni, oopereid kantakse üle maailma kinodesse üle.
Kõige esimene apetiitsuse kriteerium on aga see, et sa oled noor ja rõõsa. Sa oled 22–25, laulad oma üks-kaks rolli ära, mille järel sinu hääl võib-olla kaob, sest need rollid on rasked, aga ükskõik, kohe on järgmine 22aastane peale võtta.
Alles teise asjana vaadatakse minuvanuste (Ivo Posti saab 26. oktoobril 40 – R. K.) kogemust – kui on vaja karakterrolli või tehniliselt raske rolli lauljat.
Paljud ooperisõbrad hindavad praegust aega väga ooperivaenulikuks, sest hääl pole enam tähtis, tähtis on välimus. Mina ei ole sellega nõus, sest ooper on täpselt samasugune meelelahutus nagu kõik muu ja sealgi peab artist moodustama tervikliku komplekti.
Tänapäeval ei teeks Pavarotti enam niisugust karjääri, nagu ta tegi. Ta oleks heal juhul lindistav laulja, sest kes tahab näha 200kilost esiarmastajat laval ringi kõikumas? Kui vastas on täpselt samasugune 200kilone Montserrat Caballé, siis kahe peale kokku 400 kilo laval ei ole just väga ilus vaatepilt – mis siis, et hääled on fantastilised!
Ka mina ei taha sellist asja näha. Mind on haritud teistmoodi: ma olen õppinud oma keha haldama, ma võin ka pea alaspidi rippudes laulda. Ma näen ooperit palju enam draamakunsti kõrval olevana, mitte aga mingi omaette seisva staatilise, konservatiivse, tolmunud asjandusega 19. sajandist.
No ma ei tea, kui ooperilaulja hakkab draamarolli tegema ja ta pole juhuslikult just Helgi Sallo, siis väga sageli on seda katsetust üsna veider vaadata.
See on hariduse puudus, mõnest näitlemistunnist aastas on vähe. Haagi konservatooriumis olid meil põhjalikud näitlemistunnid. Hollandi ooperistuudios õppisin ma aasta otsa just lavakunsti: meil olid akrobaatikatunnid, draamatunnid, etüüditunnid, kohutavalt palju pandi rõhku sellele, kuidas laval olla, kuidas mängida, kuidas psühholoogiliselt ja emotsionaalselt roll üles ehitada. See on tohutu töö ja õppimine, mida enamasti ei tehta, ja tulemus on kohe laval näha.
Räägime su hääle hoidmisest, on su hääl kindlustatud?
Ei!
Teed sa oma hääle tehnohoolduseks midagi, mida normaalne inimene ja ehk ka tubli tenor ei tee?
Hääle hoidmine on väga-väga individuaalne ja inimestel kusagil kupli all kinni. Rõhuv enamik lauljaid ei joo oma häält soojendades kohvi, äärmisel juhul joovad teed, aga tavaliselt pigem vett. Minule just vastupidi meeldib meeletult hääle soojendamise ajal kohvi juua.
Mida kurja kohv häälele teha võiks?
Nad väidavad, et see paneb hääle kinni, kuivatab kuidagi kurgu ära. Minul hakkab just vastupidi kohvi peale hääl väga hästi jooksma.
Paljud ei taha jälle enne laulmist šokolaadi süüa, sest šokolaad tekitab kõrri mingi mulli. Aga ma tean jälle mõnda lauljat, kes rahumeeli sööb enne esinemist šokolaadi ja ütleb, et tal on pärast väga hea laulda.
Ma pean ennast suhteliselt eripäraseks selle külje pealt, et üldiselt ma teen oma hääle tehnohoolduseks väga vähe. Enamasti lasen ma häälel päevade kaupa rahulikult puhata, ma ei tee temaga tööd.
Umbes nädal enne esinemist hakkan ma vaikselt harjutama ja saan hääle esinemiseks tippvormi.
Ooperilaulja häälestamine või häälestumine on siis ikka midagi sportlase vormi ajastamise laadset?
Jah, just! Ma tean, kuidas oma häält vormi ajada: hakkan esinemise lähenedes vaikselt nii-öelda raskusi tõstma, järjest keerulisemaid harjutusi tegema, kuni lõpuks on see kindlaks päevaks valmis ja siis ma lähen ja laulan.
Kasutad sa ka mingit dopingut? Süstid kloordioksiidi kurku? Mis on lauljate kasvuhormoon?
Põhimõtteliselt võib dopinguks nimetada ka seda kohvi, mida mulle meeldib tund enne esinemist juua: see annab mulle energiat ja ärksust.
Mis puutub süstidesse ja hormoonidesse, siis ma tahaks kunagi kangesti uurida, kas kontratenorite häälepaelte ehitus, nende soodumus falsetthääleks, on kuidagi seotud teatava hormonaalse kõrvalekaldega keskmisest. Äkki kuidagi kindlal moel paigast ära hormonaalne balanss soodustab kontratenorite häälepaelte arengut?
Muuseas, on olemas kontratenoreid, kes ongi nii-öelda hormonaalsed kastraadid – nende munandid ei ole hakanud tööle nii, nagu nad oleks pidanud hakkama, teismeeas on midagi juhtunud. See, mis omal ajal tehti ära lõikamise teel, on neil juhtunud hormoonide tõttu. Fantastilised hääled iseenesest.
Mida laulja laulmise ajal mõtleb? Jälgib, kuidas publik esitusele reageerib? Või vaatab, kas tuttavad ikka tulid? Või valmistub keerulise koha laulmiseks nagu kõrgushüppaja hoojooksuks?
Minus on laulmise ajal kolm täiesti eraldatavat isiksust oma teadvusega.
Esimene tegeleb täiel raual laulmisega: keskendub, musitseerib, hoiab kogu muusikat kontrolli all, laulab hingest välja.
Teine jälgib tehnilist poolt, noote: nii, nüüd on kõrge koht, see tuleb ära võtta, ahhaa, nüüd läheme edasi, ai, orkestris tegi keegi vea, aga ma ei pane seda
tähele, ma lähen edasi.
Kolmas vaatab, mis saalis toimub ja kas rahvale meeldib; paneb muu hulgas tähele: aa, näed, need on kohale tulnud ja need ka; või avastab, et laes on põnev mosaiik.
Niimoodi kolmeks jagunevad mu meeled ainult laulmise ajal. Ajus tekivad kindlad tegevusliinid, mis suudavad omavahel ka koostööd teha. Ma tean veel paari inimest, kes on laulmist sarnasel moel kirjeldanud.
Posti: mööda mängitud muusikat on füüsiliselt valus kuulata
«Tõeliselt musikaalne laulja on mingis mõttes autistlik. See on teatav autismi ilming, et näiteks mina tajun muusikat väga selgelt füüsiliselt: kui ma kuulen muusikalisi käike, tunnen ma endas tohutut liikumist. Minu jaoks on hea muusika niivõrd loogiline, et seal ei teki ühtegi vastuolu: ma sõidan liumäest alla, siis tõusen jälle üles – muusika tõstab ja langetab mind.
Ma olen õppinud nüüd keerama oma sisemise vastu-võtunupu kümne pealt ühele, aga põhimõtteliselt on mul füüsiliselt valus kuulata mittetäpselt või mööda mängitud muusikat. Kui ma õpetan õpilasi ja nad laulavad mööda – see võib olla üliväike gramm – siis kuigi mul pole absoluutset kuulmist, tajun ma seda niivõrd selgelt, et pean parandama: «See ei olnud täpne!»
Ta mängib klaveril noodi ja ütleb, et on. Mina: «Ei! Kuula nüüd!» Ta keerab oma hääle natuke üles- või allapoole ja saab siis ise ka aru: ahhaa, ei olnud, jah, täpne!»
Laulja ja ajaloolane
Kommentaarid