Suur süda, Õilis, järgimist vääriv samm. Kuid kui palju sellet kasu on? Kaldun arvama, et erilist tulu sellest kahjuks siiski ei tule. Vähk on üldreeglina siiski eelõige vanemate inimeste haigus, kus ühlt poolt liituvad geneetilised eelsoodumused s.o. geneetilised rikked, teisalt aga elu jooksul lisandunud kantserogeensed ained, kiirgused, mürgitused, ebaterved eluviisid ja muu taoline. Mis lõppkokkuvõttes rikuvad mõne raku funktsioone sedavõrd, et too minetab oma tegeliku funktsiooni ja omandab uue, ürgse püüde võimalikult kiiresti paljuneda, omasuguseid juurde toota. Toituda ja piiritult paljuneda. Kahjuks on vähk harva välja ravitav, s.o. et vähirakke õnnestuks täielikult hävitada. See ravi on parimal juhul pigem siiski vähi arengu peatamine või aeglustamine, ajavõit ainult. Lõplik võit kipub lõpuks ikkagi vähile jääma. Kas aastate või isegi kümnete aastate pärast (tean inimesi, kes on 20-25 aastat vastu pidanud, kunijärgmine vähirünnak nad ära viis). Muidugi, haige jaoks on see märkimisväärne ajapikendus. Kui aga juba imik põeb vähki, siis on karta, et tema puhul on tegemist väga tõsiste kaaasündinud geneetiliste mutatsioonidega, mida vaevalt et üldse välja ravida saabki. Nii öelda elujõuetu organism, kuhu viga on juba sisse kirjutatud. Äärmiselt kurb ning kahetsusväärne lugu muidugi, traagiline saatus, kuid nagu öeldakse, looduse vastu siiski ei saa..
KOMMENTAARID (8)