Muusikapäeval astub üles ka Klassikatähtede saate esimesest hooajast tuntud pianist AuliLonks, kes läheb 1.oktoobril klaverimänguga rõõmustamaViimsi elanikke.
Kuidas Sinu pianistitee alguse sai?
Auli: Sattusin klaveri juurde küllaltki juhuslikult. Mulle meeldis väikesest peale laulda. Elasin Raasikul ning kui Aruküla muusikaõpetajad avasid Raasikul filiaali, hakkasin ma seal klaverit õppima. Olin siis 7-aastane. Kui olin kolm aastat õppinud ütles naabrinaine emale, et Auli peab ikkagi Tallinna Muusikakeskkooli minema. (naerab)
Ma ei ole muusikute perekonnast pärit ning mu ema ei teadnud sellest koolist tol hetkel ilmselt midagi, seega oli juhuslik, et meile sattus tore ja aktiivne naaber, kes teadis suunata, mille peale ema pani mind Muusikakeskkooli õppima.
Mille võrra Tallinna Muusikakeskkool erineb tavalisest üldhariduskoolist?
Auli: Muusikakeskkoolis on kõik hästi kompaktselt koos. Kui tavakoolis on muusika ja ained eraldi, siis seal on see kõik üheskoos. See on eriline kool, kus just need inimesed, kellega koos muusikat õpitakse, toetavad üksteist. Kõik pingutavad ühe eesmärgi nimel. Tore on just see, et klassikaaslased tulevad ja tunnevad huvi selle vastu, kuidas sul läheb, on sul esinemisi ja mida sa mängid. See on alati hästi toetav ja hea, kui on kellega arutleda nende teemade üle. Tavakoolis võib olla situatsioon, kus sa oled ainus laps klassis, kes muusikaga tegeleb ja siis teised vaatavad kuidagi imelikult, ning see teeb muusikaõpingud vahel raskemaks. Muusikakeskkoolis seda juhust ei ole, seal on vastupidi – kui sa mängid hästi siis see on teiste arvates ka lahe ja äge.(naerab) Noorele inimesele on see ikkagi väga innustav ja oluline.
Aga miks peaks üks laps muusikat õppima hakkama?
Auli: Muusikaõpingud on igale inimesele väga kasulikud, isegi kui temast professionaalset muusikut ei saa. On ju palju tehtud uuringuid, mis näitavad, et muusika õppimine arendab mõistust ja aitab ka tavaõpingutele seeläbi kaasa. Mina väga soovitan, see arendab ikkagi nii mitmekülgselt.
Sa oled praeguseks pilli mänginud 13 aastat. Kas aastate jooksul on tekkinud ka allaandmise tunnet või mõtet, et äkki peaks midagi muud proovima?
Auli: Väga paljudel on kindlasti olnud selliseid juhtumeid, sest muusikaõpingud kätkevad endas ju paljuski neid tüütuid heliredeleid ja etüüde, mida on nii nõme harjutada. (naerab) Eks ikka mingitel hetkedel puberteedieas tekib küsimusi ja raskemaid hetki, ent selles mõttes olen ma väga õnnelik, et mul nii ei läinud ja ma jätkasin ilusti õpinguid. Ma arvan, et ma võlgnen selle kindlasti oma õpetajale Martti Raidele, kes oli igas mõttes suurepärane õpetaja. Ta viis meid palju konkurssidele ja andis meile põnevat repertuaari, tänu millele püsis mitmekülgsus ja säilis huvi. Kindlasti on suur osa ka sellel, et mul endal on kuskil sügaval muusika väga oluline. Armastus muusika vastu on olnud suur ning sellest ka tahe
muusikaga jätkata. Ma mäletan üsna täpselt seda hetke, kui ma esimest korda taipasin, et seda ma tahaksingi elu lõpuni teha. See oli pärast ühte konkurssi 7. klassis, seega mingis mõttes päris varakult. See soov on minuga püsinud tänaseni.
Kuidas Sa muusikavallas tiheda konkurentsiga toime tuled?
Auli: Konkurents on alati olemas, aga oluline on, kuidas sa sellesse suhtud. Keskkoolis olid pidevalt kandideerimised avalike konkursside raames, seega koguaeg võrreldi sind teistega. Mina asetasin alati esikohale selle, mis on tähtis ja tähtis oli see mida ma ise selle muusika vastu tunnen. Ma ei lubanud konkurentsihirmul saada olulisemaks minu isiklikust suhtest muusikaga. Ma lähen lavale ja teen alati nii hästi kui ma oskan, ent siiski peab suutma olla isiksusena väga tugev, sest pianiste on palju. Ma arvan, et mul on erialaga väga vedanud, sest mulle tundub, et pianistide seas sellist suurt diivatsemist ei ole. Lauljate puhul mullenäiteks tundub, et see on tugevam.
Laiem avalikkus tunneb Sind läbi Klassikatähtede saate. Mida sellest kogemusest endaga kaasa võtsid?
Auli: See oli kaks aastat tagasi, keskkoolist ülikooli ülemineku periood. Praegu vaatan tagasi ja mõtlen, et olin siis veel ikka nii väike tüdruk. (naerab) Seatl oli ülimalt palju õppida, me ei osanud üldse aimata, mis saama hakkab, kuna olime nii-öelda esimese hooaja katsejänesed. Üks asi, mida see saade õpetas, oli leppimine ettearvamatusega - et elus tuleb ette olukordi, mis sind üllatavad ja mida sa ei oska oodata, aga pead hakkama saama, igale küsimusele vastama ja iga hetk särav olema. Ootamatustest tuleb väga kiiresti välja tulla ja peab suutma olla suurepärane ka siis, kui sa võib-olla ennast tegelikult väga suurepäraselt ei tunne. Loomulikult sain ma sealt pianistina palju esinemiskogemust, mis on üks õpetlikemaid asju üldse. Aga põhilisena võtsin kaasa just selle, et elus peab tihti õigel hetkel saama suurepäraselt hakkama ja ma usun, et see on ka elus üldisemalt väga kasulik oskus.
Muusikapäev kutsub üles kuulama ja märkama muusikat meie ümber. Mis Sina arvad, kas inimesed tänapäeval pigem kuulavad või kuulevad?
Auli: Tänapäeval on see ülimalt aktuaalne teema, sest meie ümber on infot koguaeg nii palju, et kõigele ei jõua keskenduda ja infot hoomata. Tänapäeval on kuulamine hoopis teise tähendusega kui see oli kunagi varasemalt ajaloos. Siis oli kontsert võib-olla ainus koht, kus muusikat sai kuulata. Paljudel olid ka kodus pillid ja siis musitseeriti kodus. Tänapäeval me saame panna igal hetkel oma telefonist mingi loo käima ja kuulata seda kus iganes me soovime. Samas on kõike on ümberringi nii palju, et me ei suuda enam fokuseerida end ühele kindlale loole, kuigi samas on see ülioluline. Sellepärast ma arvangi, et tuleks tulla kontserdile, kus sa istud ja kuulad. Ka mängija peab olema hea, et ta huvitaks sind piisavalt palju, et sa fokuseerid end temale täielikult. Klassika on nii mitmekülgne ja nii köitev, seal on kõike nii palju aga samas ta jätab alati mingisuguse võimaluse kuulajale mõelda ja tõlgendada seda muusikat enda moodi.
Mis on see Sinu lugu, mida publikule jutustad?
Auli: Ma arvan, et ei ole ühtset kindlat lugu, vaid on pigem eriilmelised teosed vastavalt millele see lugu kujuneb. Ei ole ühte ainsat emotsiooni, vaid on tuhandeid. Ma üritan jutustada nii helilooja kui ka oma isiklikku lugu, olgu see lugu siis vastavalt teosele traagiline, romantiline või kurb. Laval olek on iseenesest nii eriline, lähed paljude inimesteette ja sa pead suutma neile midagi pakkuda. Seega püüan alati mõtestada enda jaoks lahti küsimust, miks ma sinna ette lähen ja miks nad peaksid mind kuulama. Iga kord kui ma mängin, siis püüan inimesi puudutada ja avada endas midagi uut, sest muusika on ju hinge peegeldus.
Miks peaks kuulaja tulema 1. oktoobril Sinu kontserdile Viimsis?
Auli: Ma olen pannud kokku sellise kava, mis oleks atraktiivne nii noorematele kui ka vanematele, et kuulamist jaguks kõigile. Ja püüan teha seda nii hästi kui võimalik. Saalis
võiks olla ka neid, kelle kogemus klassikalise muusikaga on väiksem - üritan anda endast parima, et see esmane kogemus, mille nad saavad, oleks võimalikult positiivne ja tooks neid ikka ja jälle tagasi kontserdisaali!
Millist tähendust omab Sinu jaoks Muusikapäev?
Auli: Muusikapäev on tore ja on rõõm, et seda korraldatakse. Miks mitte tähistada ühel päeval rahvusvaheliselt sellist ilusat asja nagu muusika! See on väga hea võimalus muusikat kuulata, nii palju on kontserte ja esinejate valik on lai. Kontserdid tuuakse 1. oktoobril inimestele tõepoolest koju kätte. Paljudes kohtades ei toimu igapäevaselt selliseid kontserte nagu Muusikapäeval. See on suurepärane võimalus ja igaüks peaks sellest päevast osa võtma!
Kõik klaverimuusika austajad on oodatud Auli Lonksu kontserte kuulama 1.oktoobril kell 13:10 Viimsi Keskkooli ja 14:30 SA Rannapere sotsiaalkeskusesse. Kontserdid on külastajatele tasuta.
Intervjueeris Paula Toomel
Kommentaarid (0)