ÕL ARHIIV | „See oli justkui Alenderi saatus – otsida terve elu oma kodu, mille ta leidis viimaks märjas hauas.“ (15)

mis siin ikka tagantjärgi õhata .Eks iga inimene ole mingil määral oma saatuse sepp .Ju ta ise sinna Rootsi tahtis.Võõral maal oled võõras,eriti kui ei oma kutset,mis sind eriliseks teeb . Paljude muusikute tavaline saatus-elu ajal pole kuulsust ja au,joomine,trubaduuri elu Hindama hakatakse peale surma. Samuti läks Gunnar Grapsil,Tarmo Pihlapil Tegelikult isegi Jaak Jaolal,sest Eestis teda ju peale Venamaa tuure ei hinnatud,ei mängitud .Tõusis taas peale surma Alenderil on kõik lood kaunid ja ta laulis südamega . Sellised põlevadki heled aleegiga ja kustuvad ruttu. Sooviks minagi,et teised tem alaule ära ei solgiks,nad lihtsalt ei küüni tema tasemeni .Võrdleksid Alenderit Mercuriga .Mõlema etteaste oli etendus omaette . Laulu peab panema hinge ja laul peab meeldima Lihtsalt raha tehes pole tulemust Alender jääb igaveseks Eesti muusikaajalukku Sooviks enam kuulda tema laule,mitte äbarikke järelelauljaid.