ÕL ARHIIV | „See oli justkui Alenderi saatus – otsida terve elu oma kodu, mille ta leidis viimaks märjas hauas.“ (15)

mis siin ikka tagantjärgi õhata .Eks iga inimene ole mingil määral oma saatuse sepp .Ju ta ise sinna Rootsi tahtis.Võõral maal oled võõras,eriti kui ei oma kutset,mis sind eriliseks teeb . Paljude muusikute tavaline saatus-elu ajal pole kuulsust ja au,joomine,trubaduuri elu Hindama hakatakse peale surma. Samuti läks Gunnar Grapsil,Tarmo Pihlapil Tegelikult isegi Jaak Jaolal,sest Eestis teda ju peale Venamaa tuure ei hinnatud,ei mängitud .Tõusis taas peale surma Alenderil on kõik lood kaunid ja ta laulis südamega . Sellised põlevadki heled aleegiga ja kustuvad ruttu. Sooviks minagi,et teised tem alaule ära ei solgiks,nad lihtsalt ei küüni tema tasemeni .Võrdleksid Alenderit Mercuriga .Mõlema etteaste oli etendus omaette . Laulu peab panema hinge ja laul peab meeldima Lihtsalt raha tehes pole tulemust Alender jääb igaveseks Eesti muusikaajalukku Sooviks enam kuulda tema laule,mitte äbarikke järelelauljaid.

"kas rohkem saatuse või olude sunnil " - saatus avaldabki ennast just olude kaudu

...21 aastat tagasi. Miks peab igal aastal seda uuesti ja uuesti meelde tuletama ja paljude haavu lahti kiskuma, et 1994 aasta 28. septembril läks Estonia laev põhja ja paljud süütud inimesed hukkusid?

Alendri laulude sõnad olid ka kaugusest,sügavusest ,veest.Kuulake tema laule,siis saate aru.

Mõelda vaid: igati tore, viisakas, haritud ja hea haridusega, karske, südamlik pereinimene, ei löönud litsi, ei kakelnud, ei laaberdanud jne. ja ei leidnudki oma kohta elus.