Kas te mäletate tõlk Omari, kes pani Afganistanis oma elu ohtu ja oli meie sõduritele sõjas tõlgiks ja teejuhiks? Mees, kelle tõttu nii mõnigi isa jõudis elusalt tagasi koju oma laste juurde, palus paar aastat tagasi eestlastelt varjupaika, mida talle ei antud.
Tuletan meelde, mida Omar eestlaste heaks Afganistanis tegi. See oli koht, kus meie sõdurid ei teadnud, kes on nende vaenlane ja kes mitte – Omar oli neile tõlgi ja teejuhina sõjas abiks. See töö oli talle ohtlik. On teada, et varasemalt on Eesti sõduritele abiks olnud tõlke meie meeste aitamise eest tapetud. Omar oli üks neist, kes on täna õnneks elus.
Kui Eesti tõi 2013. aastal oma väed Afganistanist välja, soovis Omar siin varjupaika. Miks? Sest teda ähvardati meie vägedega koostöö tegemise eest oma kodumaal maha lüüa. Oli ta ju paljude jaoks oma riigi ameeriklaste ja läänega koostöös reetnud ehk ta oli paljude afgaanide arvates kollaborant .
Eestisse teda aga toona ei lastud. Põhjuseid toodi mitmeid. Paljud poliitikud väitsid, et kui Omar saab siin varjupaiga, siis hakkab neid siia tulema rohkem. Teised rääkisid jälle, et kuna me olime Afganistanis Briti vägede koosseisus, siis oleksid tõlkide ja abimeestega pidanud tegelema just nemad.
Praegune kaitseminister Hanso väitis toona, et Omarile varjupaiga andmine Eestis tähedaks meie Afganistani poliitika läbikukkumist ehk kui me toome väed ebaturvalisest riigist välja ja tõlk soovib varjupaika, siis me tunnistame sellega, et tegu on ebaturvalise riigiga.
Küsiksin siinkohal, mismõttes Eesti-Afganistani poliitika? Tegemist on ju USA ja NATO liitlaste Afganistani-poliitikaga, milles Eesti osales ja osaleb. Samal ajal nende kohalike afgaanide, kes aitasid meie meestel tagasi kodudesse naaseda, on meil siiski moraalne vastutus.
Omar, kelle päris nimi on teada vähestele inimestele Eestis, jäigi varjupaigast ja põgenikustaatusest Eestis ilma.
Seejärel palus ta võimalust tulla siia õppima, kuid ka see lükati tagasi. Tänaseks on teada, et ta õpib ühes India ülikoolis (nii väitis peaminister Taavi Rõivas eelmise nädala Maalehe intervjuus).
Omar on meie mehi ju aidanud! Kas tõesti ei saa me talle kasvõi tänaste sündmuste valguses pakkuda abikätt, mida ta paar aastat tagasi nii väga soovis?
Hüva. Omar Omariks. Kui me aga räägime põgenikest, kes Eestisse tulevad (jutt käib paarist sajast inimesest), siis arvestades seda, et meie sõjalised missioonid on olnud just Afganistanis ja Iraagis, peaks me ju teadma, kes on meie kohalikud liitlased, kes on tõelises ohus või kes soovivad ise siia Eestisse tulla.
Kindlasti oleks neil nagu Omarigi puhul käemehi meie sõjaväelaste seas.
Miks me võtame inimesi siia, keda me ei tunne ja kes on ebaseaduslikult Euroopa Liitu sisenenud ning kes ei soovigi tegelikult Eestisse tullagi?
Igapäevaselt kuulen, kuidas meile rõhutatakse kõrgemalt poolt inimlikkuse küsimust ja see ongi ajend, miks Omar mulle meelde tuli. Tõlk Omar on inimene, kes reaalselt meie mehi sõjakoldes aitas, oma elu sellega ohtu pani ja kes tahab ise Eestisse elama tulla, kuna ta sai ilmselt meie meestega hästi läbi. Eesti sõjamehed, kes temaga koos Afganistanis teenisid, aitaksid tal ju kindlasti siin oma elu sisse seada.
Kommentaarid