Foto: ARNO SAAR
Kodu
22. september 2015, 21:15

"Esimese kodu sisustamine annab tulusaid õppetunde." (4)

«Kohe, kui seda nägin, oli otsus tehtud, ühtki teist nimekirja valitud korterit ei läinudki enam vaatama, kolm päeva hiljem olin notaris,» meenutab Birgit Arus oma esimese kodu soetamist.

Tihtipeale kulutatakse kodu otsimisele kuid, vaadatakse läbi kümneid kortereid, otsustatakse – ja otsustatakse ümber, sest ­ikka tiksub kuklas mõte: äkki teen vea, otsustan valesti, ehk on just järgmine korter see õige ja parim.

Tähtis on, et tekiks tunne

«Ma olin siis nii noor, napilt üle kahekümne, ja vaimustus erilise ruumilahendusega korterist oli nii suur, et miski muu mind üldse ei huvitanud,» naerab ­Birgit kaheksa aasta eest ostetud korteri sisustamise algusest rääkides. «Tunne, et just see on see õige, tekkis kohe – ja mida siis enam mõelda!»

Südame võitnud ruumi­lahendus tähendas osaliselt viie meetri ligi küündiva laekõrgusega 60ruutmeetrise korteri puhul kahte tasapinda: pooles ulatuses on korter kahel korrusel, nii on sel justkui siserõdu. «See tundus nii äge, nii teistmoodi, kohe hakkas mõte jooksma, mida kõike siin teha saaks,» meenutab korteriomanik.

Linnaosa järgi ostis Birgit elamise Lasnamäele. Seal pakutavat korterivalikut paljud siis isegi ei vaadanud. «Mina olen asukohaga väga rahul,» ütleb ta. «Sikupilli keskusse saab viie ja kesklinna kümne minutiga, läheduses on palju rohelust, maja juures laste mänguväljak – mida veel tahta!»

Birgit muigab, et omamoodi sümboolne on tema koduostu juures see, et kõrgete lagedega hoone, mis korteriteks ümber ehitati, on endine Eesti Telefoni maja – ja tema on juba kümmekond aastat töötanud ettevõtte järeltulijas, Elionis: «Tõeline ettevõtte patrioot!»

Kindel: vähem on parem

See, et kodu just must-valge sise­kujunduse saab, sai selgeks aegamööda.

«Kätte sain korteri täiesti lagedana,» räägib Birgit. «Sisustamist alustasin köögimööblist. Köögilahendust nuputasin mingi kuu aega, iga päev kritseldasin oma mõtteid paberile, aga ikka polnud nagu päris see. Ühel õhtul aga, peaaegu et poolunes juba, plaksatas pähe: köögisaar! Siis hakkas kõik paika kõlksuma ja ei läinud enam pikalt, kui sain oma visandid mööblimeistrite kätte viia.» Must-valge sise­kujunduse teema sai alguse köögist ja tasapisi hakkas noorukese korteriperenaise mõtteis kujunema ka tervikpilt.

«Algusest oli mulle selge ­ainult üks asi: mida vähem asju, seda parem,» räägib Birgit. «Ma olen üles kasvanud kodus, kus oli palju mööblit, palju nips­asju, palju värvikirevust. Mu vanaisa on Bulgaaria verd ja ehk sealtkaudu on tulnud me suguvõssa selliste eelistuste liin. Minu teema see pole, teadsin ammu, et kui ükskord oma kodu saan, siis tahan, et selle sise­kujundus oleks rahulik ja lakooniline.»

Lõpptulemus olgu selge

Oma seniste kogemuste põhjal ütleb Birgit, et ehkki uljas peale­hakkamine väidetakse olevat pool võitu, ei pruugi see kodu sisustamise juures head tulemust anda.

«Siis võib kergesti juhtuda, et leiad ühest poest ühe asja, mis meeldib, teisest poest teise, ostad nii mööblit-vaipu-kardinaid kokku – ja avastad lõpuks, et ehkki iga asi üksikult meeldib, ei sobi need omavahel,» kirjeldab ta. «Minu meelest on väga tähtis kõigepealt põhjalikult läbi mõelda, kuhu tahad välja jõuda, oma stiili- ja värvieelistused paika panna. Kui tervikpilt silme ees, on asju soetada palju lihtsam – valikuid on vaja teha vaid kindlat värvi asjade seast, teisi pole vaja vaadatagi.»

Birgit nendib, et temal läks ostude tegemine pärast seda, kui must-valge lahenduse kasuks otsus langetatud, üsna hõlpsalt: «Ma olen kiire otsustaja, see on mul loomuses. Lähen poodi, tuulan seal ringi, kui miski meeldib, ostan ära – ja siis on sellega ühel pool. Ma ei kõhkle, ei kaalu, ei võta mitut päeva otsustamiseks, et siis poodi tagasi minnes avastada, et asi, mis mulle meeldis, on ära müüdud.»

Kuula ennekõike iseennast

Sõprade-tuttavate arvamused, kutseliste kujundajate seisu­kohad, koduajakirjade ilupildid – kõigist neist võib kasu olla, aga otsustada tuleb ikka enda sisetunde järgi, on Birgit kindel.

«Ühel hetkel hakkasin minagi mingil põhjusel kõhklema, et ehk on must-valge ikka liiga lakooniline, jätab väga steriilse mulje, ehk peaks kuskil olema ka mingi mahukam värvilaik,» meenutab ta. «Värvisin magamistoas – see ongi korteri teine korrus – ühe seina oranžiks. Tundus, et võiks ju sobida, selline soe ja päikeseline toon annab musta ja valge kõrval vürtsi, muudab ruumi rõõmsamaks. Aga see oli nii vale! Üldse ei meeldinud. Panin siis hoopis must-valge tapeedi sinna – ja kohe sai jälle kõik paika.»

Ühtlasi otsustas Birgit loobuda paljude unistusest, ruumikast garderoobitoast. Tema korteris oli neid algselt koguni kaks, üks kummalgi tasapinnal. Vaheseinad lammutati, asemele ehitati liugustega seinakapid ja võideti nii juurde pinda allkorrusel esiku tarvis, ülal korraliku laia voodi mahutamiseks.

«Vedanud on mul muidugi ka,» tõdeb korteriomanik. «Kui ülakorrusel järg voodi valimiseni jõudis, võtsin ON24 ette. Alles siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks aegsasti pidanud mõtlema, millist voodit tahan, oleks saanud mõõtudega – senti­meeter siia-sinna – täpselt arvestada. Leidsin üheainsa voodi, mis meeldis – ja see klappis millimeetri pealt!»

Kogemusi edaspidiseks

Praeguseks on Birgitil juba pere ja et lapsega ruumi lahedamalt oleks, elatakse hoopis kolme­toalises üürikorteris ning mängitakse mõttega oma majast. «Ma ei ole hingelt korteri­inimene,» tunnistab Birgit. «Mulle meeldib, kui on oma aed, oma lilled, lapsel oma kiik ja liiva­kast. Aga kõige selleni läheb veel aega. Kaheksa aasta eest soetatud korteri sisustamine andis aga hulga väärtuslikke õppetunde, need kogemused ­tulevad kindlasti tulevastegi ­kodude juures kasuks.»

Head ja halvad otsused

Seda, kas lahendus oli õige või vale, sain tagantjärele hinnata, ütleb Birgit Arus kunagiste otsuste plussidest-miinustest rääkides.

+ KÖÖGISAAR «See oli rohkem kui õige otsus. Alumine korrus on umbes 40 ruutu, see on saarele piisav, väiksemale pinnale poleks see ehk hästi äragi mahtunud, aga praegu on see lahendus väga hea. Söögilaud oleks lihtsalt ruumi raisanud, saar on ühtlasi ju panipaik, lauapinna alune on sahtleid täis. Kui vähegi ruumi on – väga praktiline.»

+ GARDEROOBITUBADEST LOOBUMINE «Väga suures elamises oleksid garderoobitoad, kuhu saab sisse astuda, olnud kõigiti omal kohal, väga mugav ju. Aga kuuekümnest ruutmeetrist kümme lihtsalt hoiuruumi alla kinni panna tundus väga vale. Liugustega garderoobikapid mahutasid meil kenasti kõik vajaliku.»

+ VANN DUŠI ASEMEL «Algselt oli korteris dušinurk, mina olen aga täielik vanni-inimene, talvel võin igal õhtul tunnikese vannis mõnuleda. See vahetus oli täiesti hädavajalik ja õigustas end kõigiti.»

+ MUST-VALGE VÄRVILAHENDUS «Mulle on see siiani meeltmööda. Väikese värvilaigu saab soovi korral muude esemetega sisse tuua, aga üldmulje on ­selge ja rahulik. Väga minu.»

– JÄRSK TREPP «See sai väga järsk, päris viimase piiri peal ikka. Ei taibanud ette mõelda. Ise saad ju hakkama, aga lapsel on keeruline sellisest trepist ohutult käia. See tuleks palju laugemaks ehitada, ruumi õnneks on ka.

– NÕUDEPESUMASIN «Viga oli sellest loobuda. Mööblimeistrid ütlesid seda kohe, aga mina ajasin vastu: milleks, asi see paari inimese nõud siis käsitsi pesta on. Seda otsust hakkasin päris ruttu kahetsema. Loobusin ühest kapist ja lasin selle asemele nõudepesumasina paigaldada, sest kogu aeg ei jõua olla virk ja usin, nõud kohe puhtaks pesta, avatud ruum seab aga omad nõudmised. Kui tahad end diivanil mõnusalt sisse seada ja näiteks filmi vaadata, aga sealsamas kõrval on pesemata nõud – no ei ole tore.»