Maria Avdjushko: "Igatsen taga seda, mida tänapäeval nimetatakse boheemluseks." (5)

"Mulle meeldib öö läbi suitsuses köögis juttu rääkida ja veini juua, mulle meeldib, kui keegi plönnib kitarri" jutustab Maria, kes ei varjagi, et on loomult boheem. "Aga see jutt peab olema mõtestatud. Sellel jutul peab olema iva. See pole mingi niisama plärajutt." Sääraseid põnevaid vestlusi oli Maria kodu neljaruutmeetrine köök Annelinnas Kalda teel noil aastatel täis.

Mõneti on loogiline, et just Maria võttis kätte ja pani 1970. ja 1980. toimunu dokumentaalfilmi "Unditund". "Ehk oli mul seda julgust sellepärast, et olen ise ju sel ajal elanud ja kõike kõrvalt näinud," arutleb Maria.

Korter, kus toonased ägedad vestlusõhtud toimusid, on Marial siiani silme ees. "Tuba oli kapiga pooleks tehtud, ühele poole oli ema pannud lõvipiltidega riide ja selle taga oli minu voodi. Teisel pool elasid ema ja Evald," meenutab ta aegadetagust boheemlaselu. "Eile ütles Jaan Kaplinski pärast esilinastust oma kaasale Tiia Toometile: "Vaata, kui ilusad me olime." Tõesti, nad olidki."

Nüüdseks, kui Maria on vaadanud otsa tohutule hulgale arhiivimaterjalidele, lausub ta lihtsalt: "Küll nad kõik – Jaan Kaplinski, Kalju Komissarov, Jaan Tooming, Mati Unt – olid karismaatilised. Tollal sattusid kokku karisma, vaimsus ja anne. Ning nad kõik olid ju erudiidid, neil oli meeletu lugemus. Kogu aeg oli üleval fotosuurendusmasin, see igavene kobakas. Selle sees olid Ameerikast toodud mikrofilmid, mida siis loeti. Keerati jälle nupust edasi ja loeti."

Sa oled pikalt Tartus elanud, siin koolis käinud, Elena Kõlari juures balletistuudios vaeva näinud. Miks sinust siis tantsijat ei saanud?

Ma olen liiga pikka kasvu. 1,80. Ma kasvasin pikaks ühe aasta jooksul. Õigemini 13 sentimeetrit ühe suvega – see on tohutu hulk. Tulin sügisel tagasi gigantinimesena. See kõik juhtus telefilmi "Keskpäev" tegemise aegu ja pärast seda.

Kui valus balletist loobumine sulle oli?

Oo, väga valus. Aga see ongi balletimaailm. Kui elasin Tartus, siis mulle meeldis käia 5. keskkoolis ja balletis – see võttis minu päevast kõik, ma vabanesin hilisõhtul. Aga mulle meeldis see distsipliin, kord ja suhtlemine, mis sellega kaasas käis. See andis mulle väga-väga palju, sest minu koduses Tartu-elus valitses kaos. Seal elasid boheemlased, seal käis õudne seltsielu ja see, mis mind kasvatas, oli ballett ning Elena Poznjaki eeskuju. See oli mulle väga oluline, sest see oli konkreetne ja selgepiiriline maailm.

Küllap ei pannud su näitlejannast ema Liina Orlova seda pahaks, et ballett sind koolitab. Muidu tolknesid sa nagunii kogu aja Vanemuise teatri lavataguses.

Jah, seal rekvisiidikastide vahel. See oli tavaline, et pärast balletitundi jäin mõnda etendust vaatama ja koju jõudsin suhteliselt hilja. Aga ma õppisin hästi ning ehkki ma ei olnud väga andekas, olin ma väga fanaatiline. Tahtsin seda teha ning ikka tõesti püüdsin.

Plié või varbasirutuse tegemine sulle probleemi ei valmistanud – kui vaja, siis harjutame?

Oo, issand! See oli ikka totaalne komplekskasvamine selles keskkonnas. Mäletan: selleks, et peenike olla, käisime kooli sööklas lõhnu nuusutamas, sest sinna sisse sööma me eriti ei astunud. Vanemuise puhvetis sai küll söödud, aga koolitoidud ei olnud ka väga populaarsed.

Mida siis ema Liina ja kasuisa Evald Hermaküla arvasid, kui laps kihutas fanaatiliselt mööda balletitunde ning passis hilisõhtuti saalis etendusel?

Ma tegelikult lõin nii mõneski balletietenduses kaasa. Kui ma olin veel noorem, siis lavastajad pöördusid nii mõnigi kord, sest lapsi oli ju lavale vaja. Minul lõppes see alati suure nutuga, sest ma ei olnud kunagi nõus üheski etenduses kaasa lööma.

Maria pole kasvatust saanud üksnes balletitundides ja Annelinna ühiskorter-salongis. Teatrimajas ikka ka. "Olen teatris üles kasvanud," sõnab Maria, kel hoidis silma peal terve kollektiiv. Jõukust kunstiinimeste elus ei olnud, vaimsust seevastu ütlemata ohtralt. Maria sõnul polnud nendegi peres kuu lõpus enam raha ja näiteks autot ei olnud kunagi võimalik muretseda. Aga raha- ning asjademaailm ei olnud ka tähtis.

Miks sa teatrilavast eemale hoidsid?

Ma ei tea, miks. Olin kohutavalt tagasihoidlik ja väga-väga häbelik. Lavaleminek ei tulnud kõne allagi. Ma ei suutnud väiksena kunagi lugeda või näärivanale ette laulda. Teatris toimusid kollektiivi nääripeod, kus lastele anti pakk. Ma hakkasin alati enne seda, kui luuletus või laul lõppes, suure häälega nutma. Mul oli tohutu esinemishirm. Ma ei olnud selline aktiivne, et kargan lavale, teen ja kõik tuleb. Loomult ei ole selline. Raske oli.

Tähendab see nüüd seda, et iga sinu rolli taga on olnud ränk töö enesemurdmisega?

See tuli kuidagi loomulikumalt seoses sellega, kui tegin oma esimese filmi – lastefilmi "Keskpäev". Olime eelpuberteetikud.

Sel ajal olid sa ilmselt kõigi meievanuste tütarlaste kadestusobjekt.

Mis sa räägid? Aga võib-olla sellepärast, et sel ajal lihtsalt ei olnud teisi filme. Eesti asi ja eesti lapsed. Ning oli vist esimene suvi, kus ma olin kodust eemal ja ilma vanemateta. Elasime laagrielu ja tegime hoopis teisi asju. See muutis minus midagi küll.

Mõni su kaasnäitleja on kõnelnud, et kõik poisid olid "Keskpäeva" võtete ajal Mariasse armunud.

Kui kellelegi tundub täna nii, siis las olla, aga mina seda küll nii eredalt ei mäleta. Kõik oli lihtsalt väga tore ja mingi vabadus sellest tuli. Ning teadmine, et ehk ma oskangi midagi teatris teha või et ehk tuleb mul laval ka midagi välja. Pealegi olin tubli tüdruk ja tubli õpilane – tegelikult oli neid variante palju, mida ma teha tahtsin. Kindlasti soovisin minna kõrgkooli õppima. Eelkõige mõtlesin ma Tartu ülikooli peale.

Kõrgkooli ehk lavakunstikateedrisse ju läksidki.

Aga see ei ole päris õige kõrgkool, ehkki sinna on raske sisse saada. Lavakunstikool peaks olema minu meelest keskeriharidus. Kui olin väike laps, siis oli Vanemuise teatril sõprusteater Saksamaal Dresdenis. Need näitlejad käisid siin ja tollest ajast on meelde jäänud see, et näitleja olla on väga tore, kui sul on õnne. Aga kui õnne ei ole, on see kohutav piin. Ning sakslastel oli selline koolisüsteem, et lisaks näitlejakutsele õppisid nad veel mingi ameti – valgustaja, elektriku, etenduse juhi oma. Siis ei jää sa hätta ja see on suur asi.

Kui sa juba väiksena sellist teemat kuulsid, tekitas see sul ka mõningast ohutunnet?

Olin vist viieaastane, ei ehmatanud see mind. Mäletan pigem oma ema ja Evaldi reaktsioone, sest õnnetuid näitlejaid on ilmas väga palju. See on tõesti tõsi.

Sina ise ometi ei ole ju olnud õnnetu näitleja?

Ei, mul on väga vedanud. Olen väga õnnelik näitleja olnud.

Su emal ja Evald Hermakülal jagus ju ka tööd.

Too oli vist teistsugune aeg. See oli aeg, mida ma taga igatsen ja mille kohta filmis "Unditund" ütlevad nii Kalju Komissarov kui teised selle filmi teised tegelased, et toona olid olulised teater ja raamatud, sest mitte midagi muud ei olnud. Mina kasvasin sel ajal üles ja sabapidi olen seal ikka edasi. Raske on harjuda teistsuguse mõttelaadiga.

Ning teater, mida tol ajal Tartus tehti, oli väga huvitav. Seda ei maksa üldse alahinnata. Toimus midagi sellist, mis on täitsa kordumatu.

Kurb, et neid mehi – Kaarel Irdi, Mati Unti, Evald Hermaküla – enam ei ole. Nemad võiksid sellest teatriajast põnevaid lugusid rääkida.

Just, sest see oli hoopis teistsugune elu. Meie kodugi oli väga erinev kogu sellest ümbritsevast hallist maailmast. Ning mitte ainult meie kodu. Meie kusjuures elasime pikka aega Annelinnas ühiskorteri kahes toas, kolmandas elas fagotimängija. Aga sa ei mõelnud sellele üldse, sest see polnud toona üldse oluline. Ma ei mäleta täpselt, aga vist siis, kui kooli läksin, abiellus fagotimängija metsasarvemängijaga ja sai oma korteri.

Kui palju sind aga kogu boheemlik õhkkond mõjutas? Muutis see sind kuidagi teistsuguseks?

Ega ma ju tea, milline ma muidu oleksin.

Samas võisid sa sõna sekka öelda nii mõnelegi lavastajale või mõne lavastuse aadressil oma arvamuse kuuldavale tuua.

Seda küll. Ja ehk on see üks põhjus, miks ma ise enam ei taha teatrit teha. Väga vähe on ju neid inimesi, keda sa intellektuaalselt imetled – kes on targemad kui sina. Mina väga tahan, et keegi oleks minust targem ning keda vaadates ma mõtleksin, et tema teab minust rohkem ja oskab minust rohkem.

Enam sa küll teatrilaval ei ole, kuid on sulle kui näitlejale teinekord enese lavastaja mõtete järgi kohandamine haiget ka teinud?

Alati on see kohanemine, aga see on võib-olla üks väga konkreetne asi, mida oskab õpetada lavakunstikateeder. Seal õpetatakse, kuidas selles grupis kohaneda. Ka enesehäälestust, mis on hästi salapärane asi. Kui sa hommikul üles ärkad, silmad on paistes, vaatad end peeglist, ohates "Issand jumal!", aga päev läheb samm-sammult. See on väga erinev, kas mängid ilusat või koledat naist. Mõtled selle peale, mis sind ees ootab, teed läbi mingid rituaalid ja siis sa oledki see, kes vaja. Alati ei tulegi see välja, aga vahel tuleb. Enesehäälestust õpetab muidugi ka elu.

Lavakunstikateedri 14. lend kahanes lõpuks väga väikseks. Oli see nüüd erakordselt õnnetu lend?

Ei tea, kas õnnetu! Mis siis, et me kõik teatris ei tööta. Jaan Tätte, Marko Matvere, mina ja mõni teinegi.

"Ma ei ole lavalt saali vaadanud, kardan seda natuke," naerab Maria, et näitlejana ei kibelenud ta publikuga silmsidet otsima. "Ma kardan, et saalis istub keegi, keda ma pole kaua näinud, ning ta teeb midagi naljakat, nii et minu kontsentratsioon hajub." Maria möönab, et tuttavate reaktsioone vaatavad näitlejad lavalt erilise tähelepanuga. Tahaks ju tagasisidet. Või reaktsiooni.

"Aga näiteks üks legendaarne näitlejanna tuli lavale, pööras korra ringi ja ütles, et Eri Klas on kuuendas reas," mäletab Maria sosinat, mis kogu trupile kohale jõudis. Kui küsida, mida öelnuks seepeale Maria kasuisa Evald Hermaküla, poetab Maria, et eks too mees oleks taolist käitumist ebaprofessionaalseks pidanud. Õnneks aga ei olnud see tema teater, kus lugu juhtus.

Mullu lahkusid teatrilavalt, teed ainult filme. Tundub, et praegu sind eelkõige film huvitabki?

Praegu on mu mõtted tõesti eelkõige filmiga seotud. Mul on üks teatrimõte küll, aga sellest on väga vara rääkida. Mul on lihtsalt üks inimene, kellega väga tahaks midagi koos teha. Aga ma ei ütlegi rohkem midagi, sest muidu lõikan need otsad läbi ning siis ei juhtugi midagi.

Kõigele lisaks oled sa kahe lapse ema, kuidas sa kõigi oma erinevate kohustustega toime saad?

Jah, mul on isegi kolmas laps – ta on mu uue elukaaslase laps, aga samamoodi ka nagu minu laps. Saab sügisel üheksaseks ja käib teises klassis. See enese jagamine eri kohustuste vahel ongi stress. Laste kasvatamine on tohutu stress. Me võtame seda nii, et "oo, kui lahe on olla ema", aga ma ütleksin pigem nii, et laste kaudu tajud sa väga valusat kontakti maailmaga. Olen ilmselt olnud väga hea ema, aga ka väga halb ema, ma olen kõike olnud.

Minu lapsed ei pea sellest teatri- ja filmimaailmast suurt. Kutsusin oma 14aastast tütart Adelet "Unditunni" esilinastusele kaasa, aga ta arvas, et ta läheb hoopis Arvo Pärdi kontserdile. Ju ta tahtis sinna rohkem minna. Poeg Albert on 19aastane ja õpib muusikaakadeemias ooperilaulmist. Ta on hästi madal bass – neid sünnib väga vähe.

Mis ema süda selle peale ütleb, et poeg ooperimaailma pürgib?

Kui ta oleks tenor, siis ma hoiaksin kahe käega pead kinni. Tenori elu on ikka väga raske. Bassi elu ei ole õnneks nii suurte piirangutega kui tenoril. Aga ooper on elitaarne kunst ega kao kuhugi, nii et eks näha ole, kuidas tal läheb.

"Ma olin tüdruk, kes armastas armastada."

"Ma olin kasvanud 19. sajandi vene kirjanduse eeskujul – eelkõige Ivan Turgenev ja Anton Tšehhov, Mihhail Lermontov ja Aleksandr Puškin," otsib Maria põhjust, miks ta end omal moel veidrikuks arvab. Iseasi, kas see nüüd päris veidriklikkus on, aga teistlaadne ellusuhtumine siiski. "Oma mõtetes ja kujutelmades olin ma ikka kuskilt sealt. Ma olin tüdruk, kes armastas armastada. Ilusalt armastada! Olid ideaalid!"

Veidrikuks pidas end ka kirjanik ning lavastaja Mati Unt ning Maria sõnul Undile seepärast veidrikega suhtlemine passiski. Muigamisi arvab Maria, et eks Mati hammustas tema suhtumise maailma asjadesse ka kaunis kärmelt läbi. "Sellepärast ma teatrisse ju läksin, et tavalise eluga ei saanud ma üldse hakkama," lausub Maria. "Sotsiaalsed rollid olid mulle täiesti üle jõu käivad ning mulle meeldis täiesti see ettekujutuse maailm. See sobis mulle tollel ajal kohutavalt hästi. Ning Mati armastas tihti näitlejatele öelda: meil ei ole ju iseloomu, me oleme see, mida me teises peegeldame. Me oleme kõik – võime olla ühest äärmusest teise. Ilusad, koledad, toredad, halvad." Ja mulle meeldis seda mõtet edasi arendada, et ta mõtleb su välja ja sa oled. Eks see ongi nii, et see, mida ette kujutad, muutubki reaalsuseks." Maria tähendab, et seda Mati oma näitlejatega tegigi. Tekitas teise reaalsuse.

"Teatrikooli minek oli saatus, elu ju kutsus!"

Ehkki teatriperes ja teatris üles kasvanud Maria nägi lapsena kõike toimuvat ehk isegi liiga lähedalt, oli ta siiski ühel hetkel lavakunstikateedri sisseastumiseksamitel kõpsti kohal. "Teatrikooli minek oli saatus, elu ju kutsus! Ning see oli elu kutse," mõtiskleb Maria. Omaette naljakas lugu juhtus Marial kodus, sest tegelikult pidi tol aastal kursuse vastu võtma kasuisa Evald Hermaküla. "Mingisuguseid asju ta ju rääkis, et see või teine tüüp, keda mina tunnen, võiks tulla sisseastumiskatsetele proovima," räägib Maria, kes lõpuks ka ise teatrikooli katsetele tuhises. "Ja siis otsustati viimasel hetkel Kalju Komissarovi kasuks. Mingid kaardid mängiti lihtsalt ringi, aga ma sellest palju ei tea."

Maria Avdjushko

Sündinud 9. mail 1968 Tallinnas.

Lõpetanud 1990. aastal Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri (14. lend).

Aastatel 1990–1992 Noorsooteatri näitleja.

Aastatel 1992–2014 töötas Eesti Draamateatris.

2000. aastal pälvis Ants Lauteri auhinna osade Meg ("Sünnipäevapidu"), Marion ("Helene, Marion ja Felix"), Sherbet Gravel ("Maailmakõiksuse kiireim kell"), Õie ja Helena ("Kured läinud, kurjad ilmad"), Angie ("Tipptüdrukud") ja Pärnu naine ("Küüdipoisid") eest.

Mullu loobus teatrilavast ja keskendus filmitööle.

Abielust filmiprodutsendi Kris Taskaga on peres poeg Albert ja tütar Adele.