Ühest asjast pole ta aga minu generatsiooni juures aru saanud. Meie suhtumine meestesse on kardinaalselt erinev sellest ajast, kui tema ise praktikant oli.
Paps märkas ühel hommikul feissaris, et ühel ta 21-aastastest kohvinurgasõbrantsidest on sünnipäev. Mõeldud-tehtud, teel tööle haaras ta bensukast lillekimbu ja šokolaadikarbi kaasa, et kolleegi õnnitleda. Okei, lillede kinkimine on pisut veider, aga veel suhteliselt okei. Siis aga otsustas ta enne tibi laua juurest lahkumist lisada: „Sa näed täna kohe eriti ilus välja! See kleit toob su ilusad jalad esile!”
Pool tundi hiljem algas feissaris täielik torm. Tibi kirjutas pika postituse sellest, kuidas ta ei kavatse enam seksismi töö juures taluda ja peab kõigi naiste õiguste kaitseks välja astuma. Kui too essee lühidalt kokku võtta, siis küsis ta, kuidas julgeb keegi teda sünnipäeval meeles pidada ja too lilli kinkiv boss on ikka täielik naistevihkajast pervert, kes meid üritab alla suruda.
Isa helistas mulle keset päeva suures segaduses ja küsis, kuidas täpselt naised sõbraliku lillede kinkimise oma peas vihkamiseks interpreteerivad. Naersin ja soovitasin tal enam mitte naistele, kes pole tema isiklik abikaasa ega armuke, komplimente teha. Muidu lõpetab ta pensionieas veel trellide taga!
Mulle isiklikult meeldib küll, kui mehed uksi avavad ja mu välimust kiidavad – seni kuni nad näiteks mu erootilisi rindu kiitma ei hakka. Aga vähemalt pooltel kordadel lähevad komplimendid metsa – kui kiidad kellegi head söögiisu, vihjad, et nad peaksid kaalu jälgima hakkama. Kui kogeled ja punastad, siis oled ilmselgelt pervert. Turvalisem on naistele öelda, kui targad ja töökad nad on!
Ahjaa, kas teadsite, et ka siil võib koduloom olla? Vaatasin eile terve pärastlõuna kodustatud siilide videoid ja olin ülipettunud, kui lemmikloomapoes nunnut okkalist kaaslast saadaval polnud.
Kommentaarid