"Mati Unt pidas ennast lõpuks ise ka mitte kirjanikuks, vaid teatrimeheks."

"Igasuguseid takistusi on teel olnud, mul on hea meel, et tagasiside pärast esilinastust on olnud väga südantsoojendav," tunnistab Maria Avdjuško pärast dokumentaalfilmi "Unditund" esitlust Tartus. "Väga kurb oleks olnud, kui inimestele poleks see film üldse korda läinud." 

"Seal oli väga palju inimesi, kelle peale sa mõtled," tunnistab Avdjuško, kes kutsus kultuurikeskusse Athena kokku selle rahva, kes oli Mati Undiga Tartu-päevadel kokku puutunud. Kes lähemalt, kes kaugemalt. "See film on küllalt leidlikult tehtud," ütles pärast esilinastust kirjanik Hando Runnel. "Selle üle võib ju alati vaielda, kas oleks võinud äkki teises võtmes teha, aga oli valitud üks stiil ja neid kaduvaid inimesi, kes olid Mati Undi põlvkonnakaaslased ja neid osati ilusasti serveerida. Ma räägin kirjanduskriitiliselt, aga eriti tore oli Joel Sanga jutt. Teised rääkisid sellest, kuidas Mati Unt oli, kuidas ta jõi või kuidas ta naisi vaatas, aga Joelil oli professionaalse kirjanduskriitiku vaatevinkel. See oli eriti hea. Kokkuvõttes ei saa me neid inimesi nooremaks teha – kõik olid juba vanaks vajunud. See oli ikkagi ühe põlvkonna paraad."