«Juba mu ema ütles, et lapseke, ära kunagi tasu halba halvaga. Ma ei võta isegi puuoksa, kui ma ei küsi ta käest, et kas ma võin võtta.»Foto: Teet Malsroos
Inimesed
5. september 2015, 07:00

Marje Metsur: armastus ongi see, kui sa ei anna alla (27)

"Võitlused, kuristikud – kui palju neid mu elus on olnud! Kui palju mu elus on olnud pisarad! Mul on olnud väga raske elu. Aga kes ütleb, et peab kerge olema," ütleb sõjaaja laps Marje Metsur.

"Võitlused, kuristikud – kui palju neid mu elus on olnud! Kui palju mu elus on olnud pisarad! Mul on olnud väga raske elu. Aga kes ütleb, et peab kerge olema," ütleb sõjaaja laps Marje Metsur.

Viimast korda astus Marje Metsur linnateatri näitlejana publiku ette "Wargamäe Wabariigi" viimasel etendusel 27. juunil 2009 – täpselt oma sünnipäeval. Pärast seda ootas teda ees suur tühjus. Lepingut temaga teater enam ei pikendanud.

Marjele oli linnateater koduks olnud 46 aastat. "Ja ühel päeval see kodu ei tahtnud mind enam. See oli väga valus. Minu ees, kes ma olin kogu oma elu teatrile andnud, löödi korraga uks kinni," tõdeb Marje. Aga kui jumal suleb ukse, siis avab ta kuskil akna, on tuntud ütlus. Marjele oli see aken teater Vanemuine.

Edasi lugemiseks: