Europe’i kitarrist John Norum: meist on saanud paremad laulukirjutajad!

Nüüd lõpuks see viga parandatakse ja uue tuuriga „War of Kings” jõuab Europe lõpuks 29. septembril ka Eestisse esinema. Kontsert toimub paljude rokisõprade meelispaigas Tallinnas Rock Cafes.

Enne Europe’i tulekut õnnestus Linnalehel rääkida ühe ta põhiliikme, kõrgelt hinnatud kitarristi John Norumiga.

John, millist mängukava kontserdil oodata võime?

Uute ja vanade lugude suhe on umbes 50:50. Meie mängukava on hea ja tugev. Esitame just neid lugusid, mida ise armastame mängida. Seega paneme kavasse oma lemmikud vanematelt albumitelt, tõenäoliselt peamiselt just kaheksakümnendate hitid.

Uusimalt albumilt „War of Kings” esitame neli-viis lugu. Sealhulgas nimiloo, mis on Black Sabbathi ja Deep Purple’i mõjutustega, ning „Days of Rock ’N’ Rolli”, mis on omamoodi austusavaldus Status Quole. Muide, viimane lugu oli alguses üldse mõeldud ballaadina, kuid otsustasime selle ikkagi rütmikamaks teha.

Pärast nn tagasitulekut veidi üle 10 aasta eest on teie muusika muutunud raskepärasemaks, hevilikumaks, tummisemaks...

Nii on. Küllaltki hevi. Meil pole tegelikult küll kindlat põhiplaani, kuidas asja teha. Kõik kujuneb loomulikult, arengu, progressi käigus. (Lõbusalt) Kaheksakümnendatel olime veel poisikesed, nüüd aga mehed, kel rind karvane!

Kuidas ise plaadiga „War of Kings” rahule jäid?

Me muutume aja jooksul aina paremaks ja paremaks. Ka plaadi produtsent Dave Cobb oli paljuski asja taga, tema andis meile täpset nõu, kuidas teha. Ta leidis, et kõlame laval paremini kui plaadil, seega salvestasime stuudios live’i-võtmes.

Ise me pole ennast just palju omavahel analüüsinud... Põhjus on ka selles, et meie eelmised plaadid olid poleeritumad, viimane on palju toorem. Ning meist on saanud paremad laulukirjutajad.

Europe’it kiputakse sageli võrdlema ameeriklaste staadionibändi Bon Joviga. Kuidas sina sellesse suhtud?

Jah, jah, jah – head muusikud, vilets muusika! Bon Jovi on hea bänd, muusikud on tugevad, kuid sellel pole häid laule. Meie oleme ikka Euroopa bänd! Kaheksakümnendatel oli Bon Jovi kindlasti meloodilisem bänd kui Europe.

Oled sündinud Norras. Kas sinu kohta võib seega öelda, et oled norra muusik, kes mängib rootslaste bändis?

Jah. Loomulikult, täiesti kindlalt. Olen selle üle väga uhke. Kuigi ma kolisin tegelikult juba pooleteiseaastaselt, aastal 1965 või 1966 koos perega Rootsi elama.

Millal sa esimest korda kitarri kätte võtsid?

(Ohkab kergelt.) Siis, kui olin 11 või 12 aastat vana. Mäletan, et ükskord mängisin kitarri nii kaua, et sõrmed hakkasid veritsema! See kitarrivärk on perekonna viga, suguvõsas sees. See on geenides. Minu emal oli kodus akustiline kitarr, minu vanaisa mängis kitarri ja laulis. Pärast Deep Purple’i albumi „Made in Japan” kuulamist aastal 1972 tahtsin samuti suureks kitarristiks saada.

Pakun välja, et aegade jooksul on sulle koju kogunenud hulk kitarre...

Tegelikult pole neid palju, ma ei kogu kitarre. Kunagi, jah, oli neid 20–25, kuid leidsin, et sellel pole mõtet, korraga saab ikkagi ainult ühte mängida. Ja ma ei taha, et kitarrid vedeleksid niisama, koguksid tolmu – siis pole mõtet neid hoida.

Aga oodake, nad on mul siinsamas stuudios, loen kohe ära. (Hetke pärast.) Mul on 11 kitarri ja üks basskitarr.

Europe’i kõrvalt oled jõudnud koostööd teha paljude tuntud muusikutega, näiteks Glenn Hughesi, Peter Baltesi, Simon Wrighti, Don Dokkeniga... Kellega neist on kõige parem klapp olnud, kellega koos töötamine olnud suurim väljakutse?

Glenn Hughes on olnud üks minu kõigi aegade lemmiklauljaid. Noorena kuulasin pidevalt Deep Purple’i „Burni”, kus ta laulis (põhilauljaks loetakse sel perioodil küll David Coverdale’i, kuid palju lugusid laulsid nad tegelikult kahasse – autor). Ma armastan tema häält, temaga oli suurepärane koostööd teha. Minu sooloalbum „Face the Truth” on temaga koos tehtud, tänan teda selle eest!

Kas sul muusika kõrvalt üldse vaba aega jääb?

Seda pole üldse. Mul on kolm suurepärast last, vanim poeg on 11-aastane, noorem kolmene ja tütar alles aastane. Tegelen nendega praktiliselt kogu aeg, nendega on väga lõbus! (Naerab.) Seega teen kõiki kodutöid, teen süüa, pesen nõusid, käin poes, vahetan mähkmeid, kui on vaja...