Raamat

Millenniumi triloogia järg: kui võrdlusmomenti pole, siis igal juhul hea (1)

Elle Allkivi, 2. september 2015 08:59
"See, mis ei tapa", David Lagercrantz, rootsi keelest tõlkinud Kadri PappFoto: VARRAK
Tunnistan kohe alguses, et Stieg Larssoni Millenniumi triloogia on mulle tuttav Rootsis vändatud filmide põhjal, mille peaosades salapärane Noomi Rapace ja Michael Nyqvist. Meie elutempo on nii kiire, et mõneski asjas tuleb allahindlust teha. Kui raamatu lugemiseni ei jõua, siis saab teemast ja tegelastest ettekujutuse filmi põhjal. Seega jääb mul ära kahe autori võrdlus.

Linateosed olid aga piisavalt kaasahaaravad ja hingekriipivad, kõhedust ja põnevust tekitavad, et kui David Lagercrantzilt ilmus raamat "See, mis ei tapa", kus filmide kaudu tuttavaks saanud tegelaste seiklused jätkuvad, äratas see huvi. Ja vähemalt võrreldes filmides nähtud looga pettuma ei pidanud.

Samal teemal

Lugesin raamatu hoolimata selle telliskivipaksusest kahe päevaga läbi, sest lihtsalt ei suutnud seda käest panna. Pigem võisid kodused tegemised oodata. Inimese seisukohalt, kellel puudub kirjutamisstiilide võrdlusmoment, on tegemist ladusa keelekasutusega, lihtsas, haaravas ja huvitavas stiilis kirjutatud tekstiga, mida on nauditav lugeda. Plusspunkt kirjastusele mõnusalt suure ja kergesti loetava trükiteksti eest.

Lagercrantzi romaani tegevus toimub umbes kuu aja jooksul nii Rootsis kui ka Ameerikas. Tehakse ka tagasivaateid peategelaste Mikael Blomkvisti ja Lisbeth Salanderi minevikku. Tegelasi on loos palju: juba tuntud ajakirja Millennium seltskond, teiste väljaannete töötajad, teadlased, kvantarvutite arendaja professor Frans Balder ja tema pere, arvutispetsialistid, häkkerid, politsei- ja kaitsepolitsei töötajad, psühholoogid ja kasvatusteadlased-eripedagoogid, maffiategelased.

Mikael Blomkvisti kui uuriva ajakirjaniku jaoks pole aeg soodne. Millenniumil on uus omanik, kes näeks ajakirja müügiedu kasvu pehmemate teemade käsitlemise, näiteks kuulsuste elu kajastamise teel. Kes maksab, see tellib paraku muusika. Blomkvisti kohta ilmub noore majandusreporteri sulest artikkel „Mikael Blomkvisti aeg on möödas”. Nooremad ametivennad kasutavad võimalust pildile pääseda ja räägivad Blomkvistist kui iidse aja jäänukist, kes ei käi ajaga kaasas ega ole aktiivne Twitteris ja Facebookis. Mikael ei pelga tema arvel tehtavat kriitikat, vaid tunneb, et ajakirja toimetus on uue omanikettevõtte pantvangid. Millennium oli olnud Blomkvisti elu ja kirg, tema elu parimad ja ka dramaatilisemad sündmused on seotud  töökohaga. Kuid viimase aasta jooksul pole ta huvipakkuvate teemadega tegelenud ning kaalub elukutse vahetust.

Kuni ühel õhtul helistab talle Linus Brandell ja pakub lugu professor Frans Balderist, maailmakuulsast kvantarvutite arendamisega tegelevast teadlasest, kes töötas NSAs (Ameerika riiklikus julgeolekuagentuuris) ja on nüüd tagasi Rootsis. Teadlane rääkivat, et tema teadustöö on varastatud ning hiljem teiste poolt patenteeritud. Arvutiasjandus ja spetsiifilised teadusprobleemid Blomkvisti ei köida. Kui aga jutuks tuleb tark naishäkker, hakkab lugu teda huvitama. Mikael pole juba aasta otsa Lisbethist midagi kuulnud.

 Lisbeth Salander on otsinud kõikjalt infot kadunud kaksikõe Camilla kohta, sest tal on põhjust kahtlustada, et Camilla - kes loos tegutseb Kira nime all - on saanud enda valdusesse suure osa nende kurikuulsa luurajast isa Zalatšenko pärandusest ja kasutab seda, nagu isagi, kuritegelikul eesmärgil. Lisbeth on häkkinud rahvusvaheliste IT-firmade ja isegi NSA serveritesse ning jõudnud jälile õe ja talle alluva organisatsiooni küberkuritegudele, sealhulgas kõrgetasemelisele tööstusspionaažile ning Ameerika luureteenistuses juhtpositsioonidel olevatele isikutele, kes kasusaamise eesmärgil müüvad andmeid Vene maffiale.

Sündmuste karussell läheb täistuuridel käima, kui Blomkvist sõidab Balderi kutsel temaga kohtuma, kohale jõudes on aga professor tapetud. Tapmist nägi pealt professori kaheksa-aastane autistist poeg August, kes ei suhtle välismaailmaga ega räägi. Augustist kujuneb väga oluline tegelane isa mõrvari otsimisel ja salajase koodi krüpteerimisel, mis annab võimaluse kurikaelad avalikustada. Romaani kõige hingeminevam koht minu jaoks on Augusti Lisbethile öeldud: “Ära mine! Ära mine!” Ja saadud vastus: “Sa saad hakkama.”

"See, mis ei tapa" on põnevik ja samas üsna mõtlemapanev lugemine sellest, kuhu meie kübermaailm liigub ja kas me suudame seda mõista ja ohjata. Meid jälgitakse arvutis tegutsedes ja telefoniga rääkides. Ohud kasvavad. Arvutist võidaksegi varastada  teadustöö ja see patenteerida teiste autorite nimede all. Rahamaailmas makstakse advokaadid kinni ja tõeline autor tembeldatakse lolliks ning teda karistatakse hiiglaslike kohtukuludega.

Varasema loo tundmine ei ole selle romaani lugemiseks otseselt vajalik - ehk tasukski neil, kes Larssoni raamatuid lugenud pole, alustada Lagercrantzi omast ja lugeda seejärel originaaltriloogiat? Nii on pettumisoht väiksem.

Kui Stieg Larssonil oli algselt plaanis kirjutada kümneraamatuline sari, siis tundub, et David Lagercrantzki ei plaani vaid ühe Millenniumi raamatuga piirduda. Camilla sõnum “Järgmine kord, õeke, järgmine kord!” lubab eeldada, et ta kirjutamist jätkab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee