Karuputk oli hästi pisike ja tädi ütles, et tõmbab selle juurest välja. Ning jälgib edaspidi seda ümbrust, et mürgine taim jälle ei hakkaks idanema. Tema sõnul tuli see ilmselt nende aeda siis, kui mulda toodi.
Kes on Venemaal käinud, teab, milline on Sosnovski karuputk – kõik Venemaa teeäärsed on seda täis. Wikipedia ütleb Sosnovski karuputke kohta järgnevat:
Algselt kasvas ta vaid Kaukaasia jõgede ääres ja metsalagendikel. 1950. aastatel võeti taim Nõukogude Liidus kasutusele kui silotaim ja teda kasvatati laialdaselt Karjalast Sahhalini oblastini.
Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ja ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad sellised tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, villid. Villid tekivad teisel või kolmandal päeval ja paranevad kaua, kahjustused võivad ulatuda kuni teise astme põletuseni.
Tõrjevõimalusteks on juurte läbilõikamine/väljakaevamine, niitmine või mürgitamine. Edasise leviku ärahoidmiseks on oluline õisikute äralõikamine ja hävitamine. Tõrjet alustatakse kevadel kohe, kui esimesed võsud tärkavad, ja seda tuleb korrata 2–3 korda suve jooksul.
Niisiis. Iga kord, kui olen Venemaal käinud, siis oleme perega arutlenud, kuidas küll see karuputk igale poole levinud on. Ja et selle vastu mitte midagi ette ei võeta.
Aga samas, mida võtta? Taim on meeletult vastupidav ja levib ülikiiresti. Seega, kui juba on selle üle kontroll kaotatud, siis on üliraske midagi ette võtta.
Tõsi küll, tänavu Venemaale tulles sain ma üllatuse osaliseks, sest kõik karuputked on ära kuivanud ja pruunid, sest neid on mürgiga pritsitud (ma saan rääkida ainult Leningradi oblastist, sest mujal ma praegu käinud ei ole). Seega on astutud suur samm nende hävitamise (või vähemalt vähendamise) suunas.
Suured karuputkepõllud on isegi inimeste aedades. Siinkohal, tõdevad ka minu Venemaa sugulased, on tegemist elanike enda lohakusega. Sest kui on näha, et karuputk hakkab porgandite kõrval ennast mullast välja ajama, siis on iga inimese enda asi see sealt välja juurida veel siis, kui tema üle on võimalik kontrolli saada.
Sellele vaatamata, nagu mainitud, on siiski palju karuputke ka elumajadest paari meetri kaugusel. Inimesed tunduvad sellega harjunud olevat. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ka mina olen juba paari nädalaga harjunud sellega, et tädi suvila lähistel jalutades kõnnin karuputkemere keskel. Vahepeal jalutades jään ma lihtsalt seisma ja vaatan neid lähedalt. Nendest on saanud lihtsalt üks Venemaa osa.
Kommentaarid