Kolm kirjandusküsimust Margus Karule

Esimene suurejooneline raamatu kirjutamise plaan oli mul päris varajases nooruses, kuid kummalisel kombel on mul sellest üsna ere mälukilluke. Pakun, et võisin olla umbes viieaastane, sest koolis ma igal juhul veel ei käinud. Istusin ema-isa toas voodi peal ja vedasin hariliku pliiatsiga paberile vildakaid ja lopergusi trükitähti. Mäletan, et raamat pidi rääkima merehädas laevakaptenist, kes satub üksikule saarele, aga kuna kirjutamine läks üsna vaevaliselt, siis just kuigi pikk see teos ei saanud. Vast kolm-neli lauset sain kirja, kuid siis ei pidanud kannatus enam vastu ja tegin 20aastase puhkepausi, enne kui järgmist alustada tihkasin.

Kirjutamiskiiks?

Esimese raamatu puhul oli mul pea alati klaasist 0,33-liitrine Coca-Cola pudel läpaka kõrval seismas ja kui selle tühjaks jõin, siis panin pudeli kirjutuslaua kõrvale. Selle taarakogumi järgi oli ka üsna hea mõõta, mitu päeva ma "Nullpunktiga" tegelesin. Teise romaani kirjutamise ajal aga arenes mul välja iseäralik komme, mida kutsun kaheksate kõndimiseks. Sättisin arvuti valmis, panin muusika mängima ja enne, kui alustasin, sõelusin intensiivsel sammul elutoa ja köögi vahet, et end kirjutamise lainele viia ja peas selgust luua. Usun, et kui mul oleks sammulugeja peal olnud, siis saanuks iga päev hea mitu kilomeetrit kokku.

Öökapiraamat või viimane lugemiselamus?

Lõpetasin hiljuti Margus Pikhofi "Mahakantud inimeste saare", mis mind väga positiivselt üllatas. Sain raamatu mõni nädal tagasi sõbralt kingiks.