"Mul on erakordselt hea meel, et olin "Aktuaalse kaamera" peatoimetaja neil hetkedel, kui oli putš, mis lõi nõukogude süsteemi lõplikult uppi ja me tunnetasime, et meid on inimestele lausa füüsiliselt vaja: inimesed olid telerite ees ja raadiote taga ning tahtsid saada adekvaatset infot," meenutab telemees Enn Eesmaa üht kõige meeldejäävamat aega oma telekarjäärist.
Enn Eesmaa meenutab, et 1991. aastal toimunud augustiputši ajal töötasid "Aktuaalse kaamera" inimesed otse, et rahvale kohe kõige värskemat infot edastada. "Mis kõige olulisem, ja seda on tänagi raske liigutuseta meenutada: kui inimesed tulid ja moodustasid inimketi ümber tele- ja raadiomaja, et kui vastane tuleb ja neid erakordselt tähtsaid objekte vallutada tahab, siis ainult läbi nende," meenutab Eesmaa hetki, mis talle elu lõpuni meelde jäävad. "Vähemalt hetketi on saadud teha kogu rahvale olulist tööd."
Eesmaa, nagu nii mõnigi legendaarne teletäht, sai telesse tööle tutvuste kaudu ja üsna juhuslikult. "Sattusin sõprade kaudu ühele olengule, kus olid ka mõned teleinimesed. Ma olin siis tudeng ja ju mu olemus jäi neile meelde. Kui Mati Talvik hakkas toimetajaga mõtlema noorte meelelahutussaate "Kanal 13" peale, ütlesid need inimesed, et võiks proovida mind. Tulin läbirääkimistele. Sellest on juba varsti pool sajandit, heldeke!" imestab Eesmaa isegi, et seljataga on nii pikk karjäär.
Oma esimesi päevi teles Eesmaa hästi ei mäleta, kuid eredalt on meeles see, et kui ta läbirääkimistele tuli, siis Talvikul oli hammas haige. Saade "Kanal 13", mida Talvikuga koos tehti, meeldis Eesmaa sõnul rahvale väga, kuid ülemustele vähem.
"Olime neis piirides, mis aastal 1968 võimalikud olid, üsna vabameelsed. Esimene asi, mille tegin, oli Londoni Carnaby Streetist, mis on praegugi üks moekeskustest. Kui tagasi mõelda, oli see omamoodi väljakutsuv küll, et nõukogude Eestis räägitakse sellest, kuidas noored Londonis ringi käivad," muigab Eesmaa. Ühel päeval helistas talle aga tollane ETV kunstiline juht Tõnis Kask ja tegi ettepaneku hakata diktoriks.
Tähtis info tuli ridade vahelt
Eesmaa ütleb, et Nõukogude Eestis ei olnud väga kerge saateid teha. "Ilmselt oskasime asjadest rääkida ridade vahelt nii, et ülemused veel ei karistanud, aga rahvas sai hästi aru."
Omatehtud saadetest peab Eesmaa telearhiivi jaoks olulisimaks saatesarja "Rahvakunstnikud", mis rääkis kõigist tollastest nõukogude rahvakunstnikest ja Eesti kultuuri tippudest. Peale selle peab ta tähtsaks saadet "Estraaditähestik", mida sai üle 50 saate.
Ühtlasi on Eesmaa töötanud TV3 ja seal tehtud saadetest toob ta välja "Sajandi valguse varjud". Televisiooni võimalus ja võlu on Eesmaa sõnul see, et aastate pärast on kõigil saadetel suur arhiiviväärtus, sest kui inimesed, kellega saateid tehtud, siit ilmast lahkuvad, säilivad nad siiski saadetes.
"Tänapäeval säilivad kõik saated ja neid on võimalik ka teistesse formaatidesse üle kanda. Milline võlu oleks, kui saaksime vaadata, kuidas Mozart või Beethoven mängis! Tänased Mozartid ja Beethovenid jäävad tänu telele ja raadiole alles nii helis kui pildis."
Eesmaa tõdeb, et tele tähendus on tänaseks mõnevõrra teine kui ennevanasti. "Siis istus terve pere õhtul kell üheksa teleka ette ja vaatas "Aktuaalsest kaamerast", mis on Eestis ja maailmas sel päeval juhtunud. Ma kujutan ette, et praegu neid inimesi küll on, aga väga vähe, sest oleme netiportaalide uudisvooga pidevalt ühenduses."
Ajalooliselt oluliste sündmuste vahele meenutab Eesmaa ka paari prohmakat, mis teda teletöös tabanud on. Näiteks tegi ta aastaid tagasi üht soomekeelset saadet ja luges kaadritagust teksti, kui talle kukkus pähe suur taustadekoratsioon. "See tabas mind servaga ja ma sain haiget. Mind päästis see, et see oli põhiliselt mingist riidest ja ainult raam oli puidust. See võttis nagu langevari tuule alla," meenutab ta. "Oli kuulda isegi raksakat ja režissööripuldist öeldi, et nad arvasid, et ma olen ilmselt haiglapoiss. Aga mina lükkasin selle õlgadelt ära nagu hommikumantli ja lugesin edasi. Vist ei pannud isegi mikrofoni kinni. Pärast sain ametlikult aukirjaga pähesaamise eest kiita," muigab ta.
Tahtis kunagi ka näitlejaks saada
Teine äpardus, mille peale Eesmaa mõtles lausa, et ehk oleks aeg teletööga lõpparve teha, juhtus siis, kui kõrgkoolidest tehti saatesarja "Alma Mater". "Saade läks põhiliselt eetrisse otse, kuigi osa oli ka salvestatud. Mina olin stuudios ja sidusin kõiki lõike," meenutab Eesmaa.
"Kõik need filmid läksid otse-eetris katki ja mina muudkui vabandasin, et mõne hetke pärast püüame jätkata. Pärast seda mõtlesime küll režissööriga, et tuleks vist sellest majast lahkuda." Saade oli Eesti põllumajandusakadeemiast ning saatejuhil oli piinlik nii akadeemia inimeste kui ka toonase rektori Arnold Rüütli ees.
Muide, tegelikult tahtis Eesmaa kunagi näitlejaks saada. "Kui ETV alguse sai, olin ma üheksa-aastane ja meie, lapsed, pidasime kogu televisioonimaailma omamoodi imeks. Tänapäeval on tele üks võimalikest töökohtadest. Siis polnud – televisioon oligi see, kuhu ma tahtsin tulla. Teine huvi oli mul näitlemine ja ma kaalusin päris tõsiselt minemist Panso lavakooli," räägib Eesmaa.
Klassivennaks oli tal Jaan Tooming, kellega tehti isegi eeltreeningut. "Siis hakkas mind kimbutama nõukogude kroonu ja ma jäin sellest lennust välja teadmata, kas oleksin sisse saanud. Siis aga läksin ma juba Tartu ülikooli ja elu läks sedapidi. Tagantjärele olen ma saatusele tänulik, et nii läks."
ja muide eesmaa on seniil