Mati Unt. Foto: Aldo Luud
Inimesed
22. august 2015, 08:00

Üllar Saaremäe: Mati Unt võttis inimesi raskelt omaks, aga kui ta juba kellegi omaks võttis, siis jäägitult

"Neile, kes Matit ei tundnud, võis jääda mulje, et ta on nina-püsti-tüüp," meenutab Vanemuise teatri lavastaja Ain Mäeots kümme aastat tagasi lahkunud kolleegi Mati Unti. "Mulle endalegi tundus lavakooli ajal, et ta on mees Olümposelt. Tegelikult oli asi selles, et Mati pelgas võõraid. Ta tunnistas, et ei oska võõrastega rääkida – ütles, et kus ma lähen ja mida ma siis räägin."

"Mati Unt võttis inimesi raskelt omaks, aga kui ta juba kellegi omaks võttis, siis jäägitult," tõdeb ka Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe, kelle suhtlus Undiga algas aastal 2001. Unt väga lahtine suhtleja ei olnud, pigem vastupidi.

Undi koolipõlvesõber Kuuno Otsus on kirjeldanud, kuidas kooli kokkutulek kuulsa lavastaja rivist välja lõi. Oli 40 aastat lõpetamisest, koolirahvas koos. "Mati rääkis pärast, et ta ei tundnud kedagi ära," pajatas Otsus.

"Kellegi nimi ka ei tulnud meelde. Ja siis, kujuta pilti, teised teda teavad ja muudkui küsivad: Mati, kuidas sul läheb? Et mil moel teised teda mäletavad, kui tema kedagi ei mäleta. Imelik ju."

Inimesi, kellega süvitsi suhelda, valis Unt tõepoolest hoolikalt. Ajal, kui Jüri Lumiste, hiljem Ain Mäeots olid Vanemuise draamajuhid, käis Unt alatasa Tartus lavastajatööd tegemas. Undi-Mäeotsa lähim tutvumine sai alguse, kui Unt käinud üht Mäeotsa lavastust vaatamas. Malbelt öelnud häbeliku loomuga Unt seejärel noorele kolleegile, et lavastus olnud hea. Juttu jagus edaspidi hoopis lauemaks kui põgus koridorivestlus: koos peeti Kaarel Irdi endises kabinetis siestasid. Proovide vahepeal. Üks pikutas ühel, teine teisel diivanil. "Rääkisime kõigest, alates Darwinist ja naistest, lõpetades Vahingu kurkidega."

Undi sõbral Vaino Vahingul olnud komme lavastajale seeni, moosi ja kurke tuua. Siestad olid aiasaaduste mekkimiseks parim aeg. Erilise hooga hävitasid lavastajad hapukurke.

Mäeots kinnitab, et need olid harivad hetked, ehkki kõigest nood kaks kõnelda ei jõudnudki. Küll kinnistus tänu siestadele kuldne lause, mida Mäeots-Unt üksteisele lahku minnes korrutasid: "Jääme moodsaks!"

"Mati ei öelnud kellelegi halvasti"

"Mati oli väga armas," mäletab Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas.

"Ta ei öelnud kellelegi halvasti. Ning kui keegi talle halvasti ütles, hakkas ta lihtsalt nutma."

Tartu aegadel oli näitlejail kombeks koguneda Ao Peebu ja Kersti Neeme Tähtvere koju laua ümber istuma. Laua kohal rippus ümmarguse kupliga lamp. Kord läinud Unt vestluse käigus nii hoogu, et põrkas lambiga kokku. "Ta võttis lendu läinud mõttest erksalt kinni, kargas püsti ja hakkas seda mõtet näitama," naerab Adlas.

"Lampi jäi tema pealöögist mõra. Aga ega Ao-Kersti seda ka välja vahetanud – see oli ju Undi tehtud peaauk. Nii seda lampi siis nimetatigi. Täna ei teagi, mis sellest ajaloolisest lambist saanud on."

Unt, kel polnud kombeks kärbselegi liiga teha, sai teinekord oma uuenduslike lavastuste eest kõvasti võtta. Tema kauaaegne assistent Kais Adlas meenutab tänaseni Vanemuises teatrikülastajate konverentsi, kus üks publikuesindaja püsti kargas ja nõudis, et Mati Unt iial enam Vanemuise teatris ei lavastaks. Saalitäis teatrisõpru korraldas kõnelejale pika aplausi. "Ilmselt saame alles takkajärele aru, mis ta tähendas mitte ainult teatrile, vaid tervele eesti kultuurile," ohkab Kais nüüdki, kuid usub, et Undile ei pruukinud säärased väljaütlemise kordagi minna.

Et Unt ei pruukinud publiku karjeid tähelegi panna, uskus ka tema noorpõlvesõbrast teatrimees Kuuno Otsus. "Mati elas absoluutselt omas maailmas, ta tegi teatrit eelkõige enesele, seejärel näitlejatele ja alles siis publikule," pajatas Otsus paar aastat tagasi.

"Mati fänne oli tegelikult väga vähe ning seda, et tema nimi toonuks saalid puupüsti täis, ka ei olnud."

Nii mõnigi Undi lavastus, näiteks "Vend Antigone, ema Oidipus" ei püsinud just kuigi kaua mängukavas, kuid lavastaja ei olnud kaugeltki häiritud. "Tal oli ka läbikukkumisi, mis võisid haiget teha küll, kuid seda ta välja ei näidanud," poetas Otsus.

"Tema maailma see ei puutunud, sest tööprotsess oli ju koos näitlejatega huvitav olnud."

Mäeotsalegi toob Adlase räägitud teatrikülastajate konverents muige suule. Too kummaline juhtum on tal meeles. "Taolised Duracelli tädid ei olnud kindlasti Mati jaoks referentsgrupp, kellega tema oleks kaasa tiksunud," lausub ta, et Unt tegi teatritööd ikka oma äranägemise, mitte publiku arvamuste järgi.

"Ema tegi Matile aseme laudlinade vahele."

Maria Avdjuško, kunagine Undi lemmiknäitlejanna, naerab, et tema ning Undi tutvus sai teoks kaunis ammu. Mati ja Maria tutvusid Tartus. Seda lugu palus Unt endale ikka ja jälle uuesti jutustada. "See oli väga matilik," kõneleb Avdjuško.

"Tutvusime nii, et olin väike laps ning elasin oma ema Liina Orlova ning kasuisa Evald Hermakülaga Tartus Annelinnas. Mati oli oma naisest Mare Puusepast lahku läinud ja tuli meie korterisse elama. Pesumasinat meil ei olnud, seega polnud meil ka sel hetkel puhtaid linu mitte. Ema tegi talle aseme laudlinade vahele."

Avdjuško mäletab, et Unt oli toona silmatorkavalt halvas tujus. "Ta mulle üldse ei meeldinud," ütleb ta, kuid ometi tuli neil kahel kuidagiviisi ses korteris hakkama saada.

Seda nad üksteist piieldes tegidki. "Mäletan, et Matil oli väga isikupärane käekiri. Mäletan ennast, kuidas ma vaatasin üle ta õla, kui ta kirjutas."

Uuesti said nad kokku siis, kui Maria oli lavakunstikooli tudeng. Siis algas tõsine töö. Avdjuškost sai Undi üks lemmiknäitlejannasid. "Mati ütles, et ta on maalt pärit ja sellepärast meeldivad talle mõisapreili-tüüpi naised. Ning eks krahvidele omakorda meeldisid maatüdruku-tüüpi naised," muigab Avdjuško, kes ilmselt kujutas Undi jaoks mõisapreili-tüüpi naist. Nagu Kersti Heinloogi.

"Mati tahtis end noortega ümbritseda, sest noortele on omane vanemaid inimesi kummardada ja neid oma mentoriks pidada," mõtiskleb Heinloo.

"Talle meeldis olla mentor ja oma teadmisi jagada. Eks ta tahtis noori ka pahviks lüüa, kui ta jälle tuli kohvritäie inglis-, saksa- ja prantsuskeelsete raamatutega, kõigil lipikud vahel. Kes ikka jaksaks 400 lehekülge ingliskeelset Ibseni elulugu läbi lugeda? Ehk ainult Mati ise!"

Heinloo lisab, et noorte näitlejate tegemised ja mõtted sütitasid Unti alati. "Ta võttis noorte teemadest ahnelt kinni ning talle meeldis end näidata noorusliku ja julgena. Lausa nii julgena, et teinekord viskas pärast esietenduspidu teatrimajas Heinloole: "Nüüd lähme linna peale orgiaid otsima!"

Heinloo naerab veel tänagi: "Eks see oli poolnaljaga öeldud ja mõeldud."

"Ega Mati ikka väga teistega arvestanud"

"Mati armastas varahommikuti helistada," jutustab Saaremäe, kel oli õnne Undiga koostööd teha mitu aastat.

"Ta ärkas üles ja tahtis vestelda. Ega Mati ikka väga teistega arvestanud. Ta märkas iseennast eelkõige."

Sarnase kogemuse on saanud ka Kais Adlas: "Helistab hommikul kell viis ja küsib, mida me täna proovis teeme. Küsib sellest hoolimata, et olime eelmisel õhtul kõik asjad läbi rääkinud."

Samas ei pannud keegi Undile varahommikusi äratusstseene pahaks. Undi assistendil Kais Adlasel lööb Matist kõneldes silme ette hoopis proovisaal, kus Unt mõne tavaloogikale allumatu stseenilahenduse välja pakkus. Või näitas näitlejaile ette, kuidas tema üht või teist misanstseeni lahendaks. "Ise ütles, et tema pole näitleja, et temal on kõnedefekt ja et on paks, aga see oli nii täpne ja nii naljakas – ta näitas väga vaimukalt ette, kõigi oma põrisevate r-häälikutega! See oli õudselt täpne, mis ta tegi."

Ka ei olnud Undile mingi kunst proov enne ettenähtud aega lõpetada. "Ta ütles näiteks, et tal on mõtted otsas, teeme homme edasi," naerab Kais, et siis kõlanud lavastaja Undi suust ka lause, et trupp kinnistagu ja korraku asju, kui tahab, aga kui ei, siis mingu koju ja arenegu.

Kostis teinegi lause: "Tehke midagi loovat!"

Teisalt ei olnud Unt kaugelt teatrimees, kes valimatult tühje sõnu loopinuks. "Harjusin ära, et kiidulaulu tema käest ei tule," lausub Saaremäe.

"Ta ütles väga harva kiidusõnu teiste tehtud tööde kohta, aga oma lemmiknäitlejaid kiitis ta küll."

Saaremäe oli juhtumisi üks Undi lemmiknäitlejaid ning sarnaselt Mäeotsaga oli ka Saaremäel-Undil kombeks pikki vestlusi pidada. Ka telefoni teel. Ka öösiti. "Kui tuju tuli, siis helistasime. Rääkisime kõigest. Põhilause oli meil "Peame vastu!".

Tema küsis: "Peame vastu?" Mina vastasin: "Muidugi peame vastu – mis meestel üle jääb."

"Just, me oleme ju mehed. Aga mehed võivad vahel ka nukrad olla," ütles tema seepeale."

Avdjuško tuleb septembris välja dokfilmiga Mati Undist

"Sain dokfilmi tehes justkui uuesti Matiga kokku," sõnab filmiprodutsent Maria Avdjuško ning lisab, et Undist dokfilmi tegemine polnud kergete killast ettevõtmine.

Kohati vallanud teda tunne, mida kirjeldab kuldne lause vene muinasjuttudest: "Mine sinna, ei tea, kuhu, too seda, ei tea, mida."

Avdjuško keskendus filmi kokkupanekul Undi sõpruskondadele – Vahingu salongile Tartus ja Tallinnas Mustamäel kooskäinutele. "Kohtumisi ja intervjuusid oli väga palju," tähendab ta.

"Teiste seas ka Viivi Luik ja Jaan Kaplinski."

Nagu Unt Avdjuško mäletamist mööda ise tavatses öelda: "Me oleme piiramatud. Me olemegi seda, kuidas peegeldume teistes."

Seega põhineb tema dokfilmgi nende inimeste meenutustel, kes Unti isiklikult ja lähedalt tundsid.

Lõpuks oli meenutusi ikka rohkem kui filmil pikkust. Hulk intervjuusid, mis filmi sisse ei mahtunud, jõuavad hoiule teatri- ja muusikamuuseumisse. Dokfilmi "Unditund" esimene näitamine on festivali "Draama'2015" raames Tartus 11. septembril, Tallinna esilinastus on 24. septembril.