Eesti punk sündis jahu nuusutades (4)

Täna kogunevad Rakveres punklaulupeole tuhanded inimesed üheskoos vanu ja uusi punklugusid laulma. Kuidas eestimaine punkmuusika aga üldse alguse sai?

Raamat "Eesti punk 1976–1990. Anarhia ENSVs" nimetab Eesti esimeseks punkbändiks sellise eriskummalise nimega ansamblit, nagu Sm. Aladdin ja Lord McIntosh. Projekti tuumiku moodustasid Urmas Raidma (Sm. Aladdin) ja Andres Kõrge (Lord McIntosh).

"Noh ei," vastab Kõrge esialgu küsimusele, kas ta tegi 70ndatel punkbändi.

"Me Urmas Raidmaga kahepeale kodus natuke musitseerisime. Eks seda võib mingiks algpungiks pidada küll," leebub mees siiski.

Kõrge sõnul on nende Sm. Aladdini ja Lord McIntoshi Eesti esimeseks punkansambliks nimetamine Eesti pungi ajalooraamatu ühe autori Tony Blackplaiti ehk Tõnu Trubetsky teene. "See on puhtalt Trubetksy tõlgendus tagantjärele," kinnitab mees.

Andres Kõrge jääb 1976. aastal sündinud bändist rääkides tagasihoidlikuks: "See oli rohkem õhtune köögipunt, kus mina ja Urmas kitarri tinistasime ja igasugu hääli ja koledaid asju tegime."

Ühtegi kontserti pole tandem andnud. (Urmas Raidma on uue, Irwin Art Projekti nime all siiski lavale astunud, esimene kontsert anti juulis 2009 ja live-koosseisus lõi kitarristina kaasa ka Trubetsky.)

"Kuigi meil on kolm CDd sellest jurast, mis me kokku keerasime," nendib Kõrge. Plaatide tegemine käis omamoodi.

"Kassettmaki peale sai lindistatud ja pärast kogus Urmas kassettide pealt kogu selle rämpsu kokku ja tuli kolme CD jagu lugusid," räägib Kõrge ja lisab, et müügile need plaadid jõudnud pole.

Tema sõnul ei olnud neil 70ndatel ka erilist fänkonda, sest lugusid tehti oma lõbuks.

Meloodiat ei olnud

Suure kuulajaskonna puudumisest hoolimata salvestas Sm. Aladdin ja Lord McIntosh 1976.-1977. aastal mitu huvitava nimega demo, teiste hulgas "Liblikate lembelend" ja "Kirglikud jahunuusud".

"Jaa-jaa, seal ei olegi muusikat," meenutab Kõrge viimast.

"Seal on ainult jahu nuusutamine ja aevastamine ja igasugused häälitsused. Lugu ennast nagu ei olegi, meloodiat seal ei ole."

Kõrge tunnistab, et nagu muusika sündisid ka teoste nimed üsna suvaliselt. "Ka see tuli lihtsalt lambist," ütleb ta ansambli enda nime kohta ning möönab, et sel ajal polnud meestel mõtetki, et nende looming võiks olla punk.

"See oli meeldiv väljaelamise vorm," arvab Kõrge.

Trubetsky on nende stiili ristinud etnopungiks, sest sellel pole iseloomulikku pungi saundi. Tubli annus anarhismi, sarkasmi, nihilismi, satiiri ja protesti nende lindistustes aga oli.

Andres Kõrge mäletab, et 70ndatel ei julgetudki sageli avalikult bändi teha. "Kamm, millega meie orkestreid ja bände läbi kammiti, oli niivõrd karm," põhjendab ta.

"Tuli teha kvalifitseerimiseksamid, kadalipust läbi käia ja näidata, et sa oled üdini punane. Rujal see õnnetus, mõnel bändil veel. Kes vähegi kontserdile läks, ei teadnud, kas ta järgmise kontserdi saab anda või saab hoopis esinemiskeelu."

Kõrge meenutab, et Nõukogude ajal oli lääne muusika defitsiit. Kuidagi üle piiri nihverdatud plaate laenutati üksteisele, salvestati lood maha ja anti siis järgmisele. "Raadiost ei tulnud ju midagi," kirjeldab Kõrge ning räägib, et ihalus millegi teistsuguse järele oli suur.

Sissepoole pööratud punk

Praegu Kõrge enam punki väga ei kuula. "Sex Pistolsi ajad on möödas," tõdeb ta.

Eesti parima punkbändi kohta küsides jääb Kõrge mõttesse. "Mis siin salata, Trubetskyl pole ju midagi viga," lausub ta lõpuks.

Punklaulupidu vedav Üllar Saaremäele tuleb Sm. Aladdini ja Lord McIntoshi nimi tuttav ette. Samas kinnitab mees, et temani jõudis punk Propelleri kaudu.

"Propelleri kohta öeldi sageli, et see polnud punk, head pillimehed tegid lihtsalt nalja. Mina ei osanud ju tol ajal arvata, et nad teevad teatraalset šõud," räägib Saaremäe.

"Hiljem tulid muidugi Generaator M, J.M.K.E, Vennaskond ja Turist – need lindid mul olid."

Saaremäe räägib, et kuigi peab end hingelt punkariks, puudus tal noorena võimalus teiste punkaritega lävida. "Mul olid mõned head sõbrad Kohtla-Järve ümbruses. Punkrühmadega pole ma otseselt saanud ringi hängida, sest neid ei olnudki seal eriti," räägib Kohtla-Järvelt pärit mees.

"Meie kandis olid sa kodus ja kuulasid mussi, riietusid võib-olla natuke teistmoodi, kui tavaliselt kombeks oli. See võib kõlada naljakalt, aga punk oli seal pigem sissepoole pööratud."

Saaremäe möönab, et punkbände oli 80ndatel palju. "See oli ka väga vajalik," arvab ta. "Et selles suletud ühiskonnas veidigi elus olla, pidi iga mõtlev inimene natuke pungi suunas mõtlema."

Seetõttu usub mees, et koolinoorte tehtud punkbändid, mis võib-olla kontserdini ei jõudnudki, läksid ikkagi asja ette. "Mul endalgi oli nooruses punkbänd, kandis nime Haakrist. Me tegime proovi ja meil oli lugusid, aga meil ei olnud mitte ühtegi kontserti," märgib Saaremäe, kelle jaoks on punk olnud eelkõige muusikaline eneseväljendus.

Hiljem on mees kokku kutsunud punkbändi Streptococcus Pyogenes, kellega on ka lavalaudadele jõutud.

Pungis loeb sõnum

Saaremäe usub, et bändi tegemine oli igatahes asjalikum ajaviide kui niisama passimine. "Oli ka neid, kes lõid lihtsalt aega surnuks, jõid Moskva kohviku ees õlut, istusid Varblases ja jooksid sealt minema," räägib mees isehakanud punkaritest.

"Ma arvan, et Eestis olid punkariteks eelkõige erksama vaimuga inimesed. Eneseväljendus on selle asja juures paratamatult oluline. Mitte ainult see, et sa käid neetide ja püstise harjaga ringi ning häirid miilitsa ilumeelt. Tähtis on, et sul on sõnum ja sa tahad seda välja öelda. See on minu meelest põhjus, miks taheti punkbändi teha ja miks seda tegid ka need, kes väga hästi mängida ei osanud."

Saaremäe möönab, et kui läänes protestisid punkarid enamasti klassiühiskonna vastu, siis Eesti punk oli pööratud Nõukogude võimu vastu. Inglismaal olid punkariteks enamasti töölisklassi peredest pärit noored. "Meie punkarid olid rohkem eri taustaga inimesed," sõnab Saaremäe "Aga neid ühendas see üks idee."