Donald Trump – mees, keda ühtaegu armastatakse ja vihatakse (4)

Suurettevõtja Donald Trump (69) on praegu kahtlemata Ameerika Ühendriikide kõige kuulsam mees. Kõik Trumpi sõnad, laused, ütlused ja tegevused pannakse mitte ainult kirja, vaid neid ka analüüsitakse ja kommenteeritakse. Ja kuna praegu USAs toimuva valimiskampaania ajal võtab Trump peaaegu iga päev sõna, teeb mõne liigutuse või astub kas või imepisikese sammu, siis on ajakirjanikel üsna lai tegevusväli, sest kõike seda on ju vaja meedias kajastada.

Ameerika Ühendriikides on välja kujunenud lausa «trumpomaania»: kõik tahavad temast kirjutada ja rääkida, tema üle arutleda ja vaielda, talle tunnustust jagada ja teda maapõhja kiruda. Kümned teised presidendikandidaadid püüavad samuti pildile jõuda, kuid Trumpi osav tegutsemine ja huvitavad väljaütlemised, mida ükski teine kandidaat endale lubada ei julge, on teinud Trumpist vabariiklaste seas populaarseima presidenditoolile pürgija, kelle poolt oleks praegusel hetkel nõus hääletama koguni ligi 25% vabariiklaste valijatest. Telekanali CNN värske küsitluse tulemuste põhjal on ta järele jõudmas ka demokraatide hetke populaarseimale kandidaadile Hillary Clintonile. Nii annaks Clintonile hääle 51% ja Trumpile 45% küsitletuist. Juulis olid vastavad protsendid 56 ja 40.

Tugev esineja

On tähelepanuväärne, et Trumpi hüüdlaused ei sarnane põrmugi tavapoliitikute sõnavõttudes kostvate mittemidagiütlevate sõnakogumitega. Trumpi laused sisaldavad tavaliselt mõtet, mõnikord lausa sügavat mõtet, mida poliitiliselt korrektsed poliitikud välja ütelda ei julge isegi siis, kui nad seda mõtlevad ja seda õigeks peavad.

Kui traditsioonilised poliitikud mõtlevad enne esinemist kümme korda, mida ja kuidas öelda, ning pärast mõnda ebaõnnestunud või kogemata väljendatud lauset põevad oma väljaütlemist ja püüavad seda igati eitada ja ümber lükata (näiteks viisil: see on kontekstist välja rebitud), siis Trump on hoopis teisest puust.

Trump laotab peaaegu kõik nii enda kui riigi mure- ja kitsaskohad, aga ka positiivsed aspektid avalikkuse ette tseremoonitsemata laiali, rääkides enamasti asjadest nii, nagu sellest aru saavad ka lihtsad ameeriklased. Seejuures on ta üliharva oma mitmetähenduslike või isegi solvavate väljaütlemiste eest vabandanud.

Kõigist Trumpi vaadetest, seisukohtadest ja tsitaatidest, millele lisandub värvikas elulugu, saaks koostada mitu paksu raamatut. Eks temast olegi juba mitu raamatut kirjutatud ja neile tuleb veel lisa. On teatatud, et sel sügisel jõuab lugejateni järjekordne teos Trumpist. Kuigi esialgu oli kavas see raamat ilmutada alles järgmisel aastal, otsustati tähtaega ettepoole tuua, sest praeguses turusituatsioonis müüks selline raamat vist tõesti väga hästi. Senistel andmetel näeb raamat «Never Enough: Donald Trump and the Pursuit of Success» ilmavalgust 6. oktoobril.

Oma arvamusavaldustes ei hoia Trump ennast tagasi. Kui talle mingi asi ikka ei meeldi või lausa viha teeb, siis ta ütleb selle ilma keerutamata otse välja. Ta ei mõtle eriti tagajärgedele, mida sellised avaldused võivad tuua talle endale, tema pereliikmetele, lähikondsetele.

Trump suhtub erinevalt teistest presidendikandidaatidest kõigesse mängleva kergusega ja lihtsakoeliselt, sest isegi kui ta lõpuks kandideerima ei jää (valimisteni on veel väga palju aega), ei ole see tema jaoks arvatavasti mingi katastroof.

On ilmselge, et Trumpi kardetakse. Ja mitte vähe. Teda kardavad nii omad kui võõrad, sest kunagi ei või teada, millise provokatsioonilise või ebakorrektse avalduse või koguni solvanguga ta avalikult välja võib tulla. Seetõttu on Trumpiga koos mõnel üritusel (debatil, vaidlusel, pressikonverentsil vms) esinevad poliitikud sageli juba enne ülesastumist üsna närvis, kimbatuses ja krampis, mispärast Trumpil on lihtne «võidupunkte» koguda.

Trumpi iseloomustab väga ilmekalt näiteks see, et ta enda välja öeldud sõnadest eriti kergesti ei loobu. Temalt on palju kordi nõutud vabandamist mitmesuguste solvangute ja halvastiütlemiste eest, kuid Trump on kõik sellised nõudjad pikalt saatnud. Ja jätnud loomulikult vabandamata.

Samas pole Trump ka selline mees, kes mitte kunagi ei vabanda. Ta on seda mõnikord siiski ka teinud. Nagu ta on öelnud: «Ma vabandan siis, kui ma olen eksinud.» Teisalt on ta sellele lausele ühe hiljutise skandaali ajal lisanud: «Kuid ma pole eksinud. See tähendab – ma pole midagi valesti öelnud.»

Pole sugugi harvad needki juhud, kui üks ja sama inimene võib Trumpi mõningaid seisukohti täielikult aktseptida ja neid õigeks pidada, aga teisi kogu südamest vihata, olles nende pärast nõus kas või plakatitega tänavale piketeerima tulema. Seega võib üks inimene Trumpi samal ajal nii sallida kui vihata, nii põlata kui armastada. Seejuures püütakse seda sümpaatiat mõnikord lausa vaos või vaka all hoida, sest isegi tavakodanikud on harjunud leppima pigem tavapoliitikute hülgemölaga kui ausa ja sisuka vestlusega.

Arvustab ja materdab kõiki ja kõigiti

Trumpi jaoks kritiseerimatut «püha lehma» pole olemas. Kui tema meelest tegutseb keegi (olgu selleks siis president, minister, kongresmen, bisnesmen, ajakirjanik või kes iganes) halvasti, saamatult, kuritegelikult, siis ei hoia ta oma arvamust vaka all, vaid pasundab sellest kõigile. See on teatud vastutegevus poliitilisele korrektsusele, mida ta ei salli silmaotsaski.

Ameerika Ühendriikides pole peaaegu olemas selliseid inimesi, kes julgeksid ja riskiksid iseloomustada ränkade ja karmide sõnadega USA kõrgemat juhtkonda ja tähtsamaid tegelasi. Kuid Trump julgeb! Talle ei valmista mingit probleemi nimetada kedagi lollpeaks, idioodiks, debiilikuks, pasakotiks või värdjaks.

Ta on mitu korda võtnud sõna ka näiteks presidendi Barack Obama kohta, väiksematest tegelastest rääkimata. Trump pole Obamast erilises vaimustuses, võib isegi öelda, et ta ei salli teda ja peab ebaõnnestunud, ebakompetentseks, halvaks ja lolliks poliitikuks, isegi vaimu­haigeks. Trump on nimetanud praegust riigipead «kõigi aegade kõige kehvemaks presidendiks» ja lubanud, et kui Obama lahkub kohe vabatahtlikult ametist, siis annab Trump talle võimaluse mängida elu lõpuni tasuta mõnel talle kuuluval golfiväljakul. Trumpi meelest teeks Obama tagasiastumine suure teene kogu riigile.

Mõne aasta eest irvitas Obamagi Trumpi üle, kui teatas, et kui Trump valitakse presdidendiks, siis muudaks ta Valge Maja kasiinoks.

Veel mõnest teisestki USA presidendist pole Trump kuigi heal arvamusel. Nii on ta öelnud, et noorema George Bushi presidendiaeg oli täielik katastroof. Ühtlasi on ta esitanud retoorilise küsimuse, et kaks Bushi on meil juba olnud, kas me ikka tahame veel kolmandatki. Jutt käib tema rivaalist Jeb Bushist, kes püüab samuti Valgesse Majja pääseda.

Demokraatliku Partei põhiline presidendikandidaat Hillary Clinton on samuti Trumpil kõvasti hambus. Päris hiljuti postitas Trump Twitterisse üsna humoorika lause: «Kui Hillary ei suuda rahuldada isegi omaenda meest, kuidas ta rahuldab siis Ameerikat?»

Trump küll eemaldas mõni aeg hiljem selle kirje, kuid juba oli see tekst hakanud internetis oma elu elama. Veel on Trump deklareerinud, et kuna Hillary oli kõige kehvem välisminister USA ajaloos, siis kuidas ta saab olla hea president: «Ma arvan, et Hillaryst saaks kohutav president.»

Poliitilise korrektsuse koht on kassi saba all

Trump, kelle varanduse suuruseks on tema enda sõnutsi 10 miljardit dollarit, võtab võimaluse korral sõna igal võimalikul ja võimatul teemal. Ehkki ta teeb seda mõnikord üsna robustselt ja paljude inimeste jaoks ärritavalt (vastuseis poliitkorrektsusele!), suudab Trump arutleda ja oma seisukohti publikuni viia kõige erinevamatel teemadel. See aga ongi ta ülesanne, kui ta peaks saama USA presidendiks, kes on teatavasti nii riigipea kui valitsusjuht ja peab tegelema kõigi, nii suurte kui väikeste probleemidega, mis puudutavad riiki ja selle inimesi. Siiski on Trump pööranud oma karjääri jooksul ja eriti nüüdse kampaania raames suuremat tähelepanu sellistele küsimustele, mis tema arvates on olulisemad ja mõjutavad suuremal määral kõigi USA kodanike elu.

Selliste probleemidena on Trump viimasel ajal esile toonud näiteks tervishoiu, immigratsiooni. Eriti teravalt on ta sõna võtnud viimase probleemi asjus. Mehhiklaste massilisse sisserändesse suhtub Trump põlgusega, sest USAsse saabuvad mehhiklased on tema sõnutsi suuresti kurjategijad, vägistajad, narkomaanid, kes suurendavad neid probleeme ka oma põhjanaabris. Trumpi arvates on USA muutunud Mehhiko solgiauguks ja prügimäeks, kuhu sokutatakse inimrämpsu. Seetõttu on Trump teinud ettepaneku püstitada kahe riigi vahele hästi suur ja kõrge müür ning sundida Mehhikot selle eest maksma.

Ühtlasi seostas Trump migratsiooniteemat oma konkurendi Jeb Bushiga: «Jeb Bush armastab illegaale oma naise pärast». Teatavasti on Bushi naine pärit Mehhikost. Samas ei suhtu Trump niimoodi kõigisse mehhiklastesse, sest Mehhikost saabuvat ka normaalseid ja suurepäraseid inimesi: «Need on imelised inimesed ja meie riik on nende tõttu muutunud paremaks.»

Paljud inimesed ja organisatsioonid Ameerikas on avalikult kuulutanud, et nemad Trumpiga tegemist teha ei taha, sest ta räägib paljudest asjadest liiga avameelselt ja siiralt, kuid poliitikud peaksid Trumpi-vastaste arvates olema rohkem tagasihoidlikumad, varjama asju ja kõnelema kõike läbi lillede.

Isegi vabariiklased, kelle hulgas Trump on senini oma edukat presidendikampaaniat teinud, on hakanud närviliseks muutuma ja püüavad temast lahti öelda. Trump on ülipopulaarne ja tema najal oleks vabariiklastel hea liugu lasta, aga parteipoliitikutel pole lubatud käituda nii, nagu hing kutsub. Nemad peavad alati ja kõikjal olema poliitiliselt korrektsed, kuid just see on üks nendest asjadest, mida Trump ihuhingest vihkab. Ta on seda palju kordi ka välja öelnud.

«Minu arvates on Ameerika Ühendriikide väga suureks probleemiks poliitkorrektsus,» on Trump otsesõnu teatanud ja rõhutanud, et sellest parasiidist peaks vabanema.

Augusti alguses toimunud televäitlusel teatas Trump taas: «Ausalt rääkides pole mul aega totaalsele poliitilisele korrektsusele. Ja ütlen teile siiralt, et ka meie riigil pole selleks mahti. Meie riik on silmitsi tõsiste katsumustega.»

Trumpi arvates jääb USA praegu «alla Hiinale, Mehhikole, kõigile», kuid selle vastu on rohtu: «Me vajame jõudu ja ajusid.»

Trumpi ilmumine, askeldamine ja tegutsemine, mille jaoks on välja mõeldud koguni termin «trumpism» (seda sõna kasutatakse sageli ka tema tsitaatide kohta), on nagu värske õhusõõm või tuuleiil, mis võib kopitanud ja tohletanud Ameerika ühiskonda veidikene isegi ergutada ja paremaks muuta.

«Ameerika unistus on surnud, kuid ma äratan ta ellu,» on vastanud oma arvukatele kriitikutele 69aastane Trump.

Kas tal jätkub jõudu ja tahtmist läbida kogu valimiseelne maraton ja kinnistada oma nimi hääletussedelitelegi, näitab ainult aeg, sest praeguseks on ta kampaaniat teinud umbes kaks kuud, kuid valimisteni on veel ligi 15 kuud.

Sibulakujuline soeng – Trumpi kaubamärk

Nagu ei morjenda Trumpi teiste inimeste arvamus tema poliitiliste vaadete ja väljaütlemiste kohta, ei lase ta ennast heidutada ka kriitikast oma väljanägemise ja soengu kohta. Vaatamata meedias kõlanud etteheidetele ja lausa mõnitustele pole Trump oma välimust ja eeskätt soengut juba palju aastaid muutnud. See on veel üks eripära, mis eristab teda tavapoliitikutest, sest nende soengud on igavad ja konservatiivsed.

Trumpi punast juuksepahmakat on USA tabloidid nimetanud küll kõige jubedamaks soenguks, kuid seevastu on sellele pühendatud koguni oma lehekülg internetis, millel on käinud miljonid inimesed. Ameeriklased ilguvad ja naljatlevad ning püüavad ehitus- ja meediamagnaadi moodi kammida nii oma karvaseid kasse ja koeri kui nende perenaisi (Trump Your Cat).

Ajakiri The Time avaldas naljalembese juhendi «Kuidas teha Donald Trumpi soengut» ning keegi netikommentaator kirjutas: «Ei tohi valida presidendiks meest, kelle juuksed meenutavad merisiga!»

Kirjapildi ja häälduse järgi haakub või sarnaneb miljardäri nimi paljudes keeltes erinevate sõnadega, mis annab võimaluse huvitavaid sõnaühendeid, lauseid või koguni luuleridu koostada. Ka eesti keeles on selliseid sõnu täiesti olemas: trump, trumpama, trumpkaart, trumm, trummeldama, tramm, tramburai, trampima, tramplema, trampliin jne.