Kuidas tormi trotsides Tallinnast Tartusse sõideti

Tallinnas lendas katuseid ja purunes aknaid, Tartus jäi raadiotelegraafijaama mastist ainult tüügas järele, Võrus kiskus tuul Tamula kaldal linna supelmaja õhku ja virutas järve. Pärnu rannas polnud enam ühtegi riietuskabiini alles. Marutuul harvendas metsi ja tegi õunapuud viljadest lagedaks.

Kuid jalgratturid olid algul kangelaslikult kiired – kontrollauto mõõtis 25 kilomeetrit tunnis. Aga Harjumaa suhteliselt korralik maantee sai otsa. Järvamaal paistis ees üksainus poriväli, kus igal tõusul tuli jala sörkida. Osa mehi kadus Paide poole ära – sinna paistis korralikum tee minevat. Ülejäänutele saabus esimene tõehetk Põltsamaal, kus veel mitu meest läks taludesse süüa otsima ja palituid laenama (kaua sa sellise ilmaga, mis saateautolgi ähvardas katuse pealt kiskuda, õhukeses spordisärgis ja lühikeste pükstega oled).

"Mehed olid üle keha sinised ja hambad lõgisesid külmast," kirjeldasid ajakirjanikud.

Vaid neli vaprat jõudis finišisse Tartu velodroomil. Parim aeg oli 11 tundi ja 51 minutit.