Linnateater, mis sündis noorsoo teatrina

Palju on muutunud, vahetuda on jõudnud mitu lavapõlvkonda, tollasest noorsooteatrist on saanud linnateater, rambivalgust on näinud tuhandeid etendusi. Aga üks on siiski jäänud – teatril pole siiani oma teatrimaja, märgib Tõnu Tamm. Teatri asutajaliige Tamm oli tollal, 1965. aasta suvel, värskelt lavakunstikateedri teise lennu lõpetanud noor näitleja.

Nüüd, nädalal, mil tähistatakse Tallinna linnateatri juubelit, palun tal meenutada, milline oli aeg ja õhustik sel ajal, kui teatrit asutama hakati. Kõneleme kuumal suvepäeval Andineeme lahe leebetuulisel rannal, sealsamas rannamännikus on juba aastaid olnud tema kodu. "Ega mulle pole meenutamine kunagi meeldinud, ma arvan, et las minevik olla rahus. Mis tehtud, mis tegemata – ei seda tagantjärele muuta saa, ega siis pole ka põhjust kahetseda," märgib Tamm selgel ja treenitud näitlejahäälel. 

Justkui sula oligi 

Ei lase ma end siiski eksitada, pärin, kas polnud too poolsajandi taha jääv aeg tõusuajaks toonases elus, ka kultuuris. "Teatriinstituut oli siis ammu suletud, aastal 1949 vist juba, seal olnud ühe tuntud teatrijuhi käsi mängus. Aga 1957. aastal oli mulle täpselt teadmata asjaoludel asutatud konservatooriumi lavakunstikateeder. Seda hakkas juhtima hiljuti edukalt Moskvas riiklikus teatrikunsti instituudis lavastajaõpingud lõpetanud Voldemar Panso. Vahemärkusena tuleb meenutada, et sinna kutsuti õppejõuks ka Leo Kalmet. Papi Kalmet on jäänud Eesti teatrihariduse edendajana nii enne sõda kui ka sõjajärgsel ajal teenimatult tunnustamata," märgib ta. "Igal juhul, see oli Stalini surma järgne tõusuaeg, justkui sula, praegu võib öelda, et suuresti näiline, trullallaa sula. Aga siiski, see aeg, lavakunstikateedri loomine oli uus tõus Eesti teatrikunstile, kui nüüd tagasi vaadata." 

Tunti lavastuse järgi 

"Uusi tulijaid teati, neid osati hinnata diplomilavastuste järgi. Meie, teise lennu jaoks oli see muusikali "West Side Story" lavastus, sellega lõime lausa uue muusikali taseme, võib öelda, et seda meenutatakse siiani,” meenutab Tamm, kel oli tükis Väikse Johni roll. "Hiljuti otsis Riina Roose linnateatrist mind üles ja küsis, kas mul äkki pole säilinud selle tüki laulusõnu. Neil on plaanis juubeli puhul sellest tükist üks laul juubeliaastat avaval pidulikul sündmusel ette kanda. Olid alles, lehitsesin, kogu tekst tuli meelde," räägib ta. "Ja muidugi Panso lavastus "Tagasi Metusala juurde", see oli Kirjanike maja saalis lavastatud tubateatri etendusena, mis oli tol ajal väga uuenduslik vorm. Papi Kalmeti lavastatud Nikolai Gogoli "Revident" meie noorte artistidega oli samuti vägev lustlik etendus,” märgib ta.

Aga edasi: Tamm meenutab, et sel loomingulise põlemise ajal moodustus 21 näitlejaks küpsevast noorest selline sõpruskond, kelle sooviks oli ka pärast õpinguid ühe trupina kokku jääda. Siiski, elu oli teistsuguse kavaga: "Meile oli Estonia kontserdisaalis laval näitlejadiplom kätte antud, kõigile oli juba töökoht ära määratud. Aga kaugel Moskvas oli avastatud, et sotsialistlik noorus on hukka minemas, et sel pole oma vaba ajaga muud peale hakata, kui suitsu teha ja viina juua. Siis leitigi NLKP keskkomitee pleenumil, et on vaja tõhustada tööd noortega. Ja selleks on vaja noorsooteatreid," selgitab ta. Ühtlasi avastati, et sellist olulist noorsoo kasvatamise tegurit nagu noorsooteater Nõukogude Eestis veel polegi, kaugel Moskvas otsustati, et tuleb asutada. Peamine eestvedaja ja võimudega asjaajaja oli toonane kateedri õppejõud Vello Rummo, kelle teenetest uue teatri loomisel on ka millegipärast teenimatult vähe räägitud. 

Suvine vahemäng 

"Oli juba suur suvi, asjad pidanuks liikuma hakkama, me kasutasime viitamist pleenumi otsusele, mis kuulus ju vastuvaidlematult täitmisele. Siiski võttis kõik omajagu aega," räägib Tamm. "Meid kutsuti keset suve kultuuriministeeriumi, terve lend, ja Panso ka. Vello Rummo oli samuti seal, ENSV kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse ülema Vambola Markuse kabinetis. Ja siis ütles Panso, et uus teater on tore küll, ja esitas kõlava häälega vene keeles küsimuse: kus on see tänav, kus on see maja, kus teater olema hakkab, kuhu ta 21 last tööle lähevad?” Markus hakkas midagi umbmäärast rääkima, et võime lihtsalt niisama koos käia, hakkame näitemänge lugema ja... See vihastas Pansot väga, ta läks näost punaseks ja kordas seda küsimust valjul häälel: kus see maja on? Läksimegi laiali, vastust ei tulnud."

Tõnu Tamm räägib, et nii need asjad venima jäid, kui ta kolmeks nädalaks Ungarisse Eesti kultuuritegelaste grupiga hea õppimise eest preemiaks saadud turismireisile sõitis. Millalgi reisi lõpu poole saadi telefoni teel teada, et teatrile on leitud maja vanalinnas Lai 23, sealsamas, kus teater on praegugi. Seal oli enne asunud tööjõureservide klubi, mis lahkus ametiühingute vast valminud Salme kultuuripaleesse. Kõigega pidi täiesti tühjalt kohalt alustama. „Nagu peanäitejuht Panso ütles, oli seal üks laud ja kaks tooli,” meenutab Tamm poole sajandi tagust lööklauset. "Repertuaari polnud samuti, "West Side Story" oli Estoniaga kahasse tehtud, vaieldi, kelle oma on, jäigi sinnapaika. Tehti kooli kirjandusõpikute järgi kaks sellist liikumisega kirjut kava," mäletab Tamm rääkida. Siis leidis Panso vana sõber Iko Maran, kes oli kutsutud kirjandusala juhatajaks, moodsa näidendi kaasaegsetest noortest, vene noortest, uhke pealkirjaga "Otsustage meie üle, inimesed". 

Talvised süžeekäänud 

"Pealkiri tundus vägev, Jaan Saul hakkas koos Rein Olmaruga seda lavastama. Ja kunstnik olin mina. Kunstnik Mari-Liis Külale olid mu lavavisandid ja kostüümikavandid meeldinud ja ta ütles, et mina olen nüüd selle tüki kunstnik," ütleb Tamm. Aga lavastuse valmimist noor mees ei näinud. "Tuli sõjaväekutse. Teatri direktor, juristist erumajor Eino Laks näris tikku ja ütles, et mingu tehku ma ära, saan meheks!” Kõrgkooli lõpetanuna oli teenistusaeg õnneks aasta, mitte rohkem. "Nii ma ei teagi, kuidas lavastus lõpuks välja kukkus, Mari-Liis lõpetas kujunduse ise ära," räägib jalaväe eruohvitseri väljaõppe saanu.

"Ka jäi mul nägemata 13. veebruaril toimunud teatri avamine. Ma kaevasin siis parasjagu külmunud maasse kaevikut, kui kaevikuäärele minu nina kõrgusele ilmusid kiiskavad nahksäärikud. Diviisikomandör isiklikult. Ütles: "Rjadovoi Tamm, ja vas ne pustšu!” ("Reamees Tamm, ma ei anna teid vabaks!”) Olen kuulnud, et esietendusel olnud näidendi autor Aleksandr Andrejev purupurjus, kakerdanud ja lavalt alla kukkunud piduliku koosoleku ajal..." lisab Tamm. 

Teatri haihtuv ime 

Tõnu Tamm jõudis tsiviilellu ja teatrisse tagasi alles järgmise aasta detsembris. "Direktor Laks ütles, et läheksin puhkaksin. Läksin vanemate juurde Tartusse. Aga ega ma väga kaua mallanud olla. Oma teater, et mis siin toimub, ja väga põnev. Esimene etendus, mida ma nägin, oli seesama "Hamlet"," ütleb Tamm, viidates lavastusele, mille peaosas mängis tolleks ajaks teatriga liitunud legendaarne Ants Eskola. "Jah, see oli tõesti nii vägev, nagu siiani veel meenutatakse. Aga kui vaadata telesalvestisi, mis etendustest tehtud – neid on ju palju –, jääb neis midagi olulist alati tabamata. See, mida kogetakse saalis istudes, seda nii kinni püüda ei õnnestu,” nendib ta.

"Kas see ongi siis tõsi, et teatrikunst ongi hetkekunst, mis hajub pärast etenduse lõppu õhku, et seda pole võimalik salvestada, vaid ainult mäletada?” pärin teatrit läbi ja lõhki tundvalt näitlejalt. "Aga loomulikult," vastab ta rõhukalt. "Selles ongi teatrikunsti võlu, et ta algab kell seitse ja lõpeb pool üksteist õhtul. Ja ükski etendus ei sarnane teisega,” lisab ta. "Asjad, mis tehes hinge lähevad, nagu too ammune "West Side", need jäävad kauaks meelde. Mulle meeldis ka hästi Panso lavastatud "Kevades" Arnot mängida. Selles lavastuses oli olulisena esile toodud Eesti, Eestimaa teema. Ühtlasi aga vestern, armuloo, püstolipaugutamise ja indiaanlastega. Aga õnnestunud tükkidel oli pikk iga: "Karlssoni” mängisime üle 200 korra, Kaarel Kilvetiga tegin etendust "Oh, armastus, sina kallis, magus mesi" üle 250 korra," meenutab Tamm meenutamisväärset. Ja peab samas tõdema, et toonaste asutajate seas on aeg halastamatult niitmistööd teinud, sest 10 poisist on alles vaid kolm Tõnu – Tõnu Mikiver, Tõnu Tamm ja Tõnu Mikk. 

Praegusest ajast samuti 

"Ei, gigantide aeg pole siiski – õnneks – lõppenud, eks neid ole ka praegu, mõned on ka naljagigandid. Aga ega pole ka selline nirvaana ja paradiso maa peal," võtab Tamm praeguse aja kokku. "Me elame muidugi väga vastuolulisel ajal. Ühest küljest pole eesti rahvas kunagi paremini elanud. Aga samas: me kultuuri, seda napilt vaid sada aastat kestnud arendamise järel tekkinud, rahvuse kestmisele ülimalt olulist valdkonda, seda ei peeta mitte millekski... Et oluline on vaid rahakott ja võim... Siis küll mõtled – kuidas nii saab… Kultuurita, ja keeleta oleks me ammu juba alla neelatud, kadunud. Vähe on räägitud, kui erakordselt tähtis on meile eesti keele instituut, selle töö eesti keele säilitamisel ja arendamisel on ülimalt oluline," ütleb kogu elu teatrit ja kultuuri teeninud Tamm tõsisel toonil.

"See suur töö, mille on vahepeal kurba seisu vajunud teatri linnateatriks kujundanud peanäitejuht Elmo Nüganen ja direktor Raivo Põldmaa teinud, on imetlusväärne," tunnistab mitmes teatris töötanud Tamm. "Aga ka pool sajandit hiljem pole teatril oma maja. Viimati jäeti linnateater ilma ju paar aastat tagasi, kui Tallinna linnavõimud korraldasid – kujutage ette – niinimetatud rahvahääletuse, seejärel suunati raha mujale," ütleb omaaegne teatri asutajaliige, olles nördinud poolsajandit tähistava teatri asjade seisu üle. "Minu jaoks on linnateater Eesti eliitteater. Palju õnne – ja lootuste täitumist kõigest hoolimata!"

------------------------ 

Juubeliaasta algas 

• 13. augustil 1965. aastal allkirjastas kultuuriministri asetäitja ENSV riikliku noorsooteatri asutamise käskkirja. 1994. aastal nimetati teater ümber Tallinna linnateatriks. 
• Neljapäeval tähistati linnateatri juubelihooaja algust avakontserdiga, kus astusid lauludega poole sajandi lavastustest üles nii teatri praegused kui ka varasemad näitlejad.