"ISSAND, MIS ASI SEE OLI?" Kaur Kenderi novell pani publiku õudusest tarduma (46)

On kolmapäeva õhtu. Mõned minutid puuduvad kaheksast. Patarei vangla sisehoovi on kogunenud hulk rahvast, paljud suitsetavad. Inimesed on siia tulnud selleks, et kuulata Kaur Kenderi novelli “Untitled 12”. See sama novell tõi Kenderile pärast esmakordset avaldamist kaasa kriminaalsüüdistuse.

Mustade kardinate vahelt katlamaja saali sisse astudes tundub ruum esialgu väga pime. Ühe laua taga istub noormees, kes teatab, et piletit ei ole vaja osta. Üritus on tasuta. “Ajalehe võite solidaarsusest osta,” teatab ta ning pakub Nihilisti eriväljaannet, kuhu on täies mahus ära trükitud see sama skandaalne “Untitled 12”.

Ukse juurest edasi minnes on nii hämar, et võib peaaegu koperdada. Mõned seinte ääres olevad küünlad annavad siiski pisut valgust, et komistamata istekohani jõuda. Facebookis oli end üritusel osalejaks märkinud 143 inimest. Umbes sellises suurusjärgus inimesi kohal ongi.

Lava peal seisab üheainsama prožektori valgusvihus punane tugitool. Kell 20.05 tuhiseb sisse seni väljas suitsetanud Kender ja hõivab koha toolil. “Kümme mintsa veel,” teatab ta lakooniliselt ning asub enda telefoni näppima. Peagi tõuseb Kender püsti ja loeb sissejuhatuseks enda telefonist ette mingi lühipala. Publik naerab. Kender lõpetab lugemise, istub tagasi toolile ja poseerib fotograafidele, näidates mõlema käega keskmist sõrme.

“Ma nüüd viis minutit hingan ja siis hakkan lugema,” lausub Kender ja korgib veepudeli lahti. “Neli minutit,” teatab ta varsti.

“Mis seal pildi peal on,” küsib keegi publiku hulgast laval rippuva hiiglasliku pildi kohta, millel on kujutatud midagi sünnituselaadset. Kender räägib pisut maali kohta. “Kunst on see, kus ma julgust kõige paremini saan õppida,” teatab ta lõpetuseks. “See lugemine on ka selleks, et… midagi ei karda.”

Kell 20.15 alustab Kaur Kender lõpuks oma novelli ettelugemist. Kirjaniku käes on patakas lehti, mida ta pärast läbilugemist lavapõrandale laseb kukkuda. Teosel on neli peatükki, esimene ja teine on lühemad, kolmas ja neljas pikemad. Esimene peatükk kiires tempos ette loetud, teeb Kender joogipausi. Inimesed plaksutavad. Sama kordub pärast teise peatükki lõppu. Kuigi publiku hulgas on ka naisi, on just mehed need, kes roppude stseenide kirjelduse peale naeravad. Või siiski mitte – eespool turtsatab ka üks naine.

Kolmas peatükk viib rõveduse järgmisele tasemele. Üks mees hoiab kahe käega peast kinni, siis aga hakkab naerma. Kell 20.40 lahkuvad esimesest reast kaks inimest. Kuskil kostub plekkpurgi avamise hääl. Õlu?

Pärast eriti võikat stseeni, mis kirjeldab detailselt kõige jubedamal ja piinarikkamal viisil naise tapmist, hakkavad esiridades istuvad mehed aplodeerima. Üks meeste lähedal istunud naine lahkub. Üritan objektiivselt mõelda, kas see on nüüd siis kunst ja sõnavabadus ja kui nii, siis mis on selle mõte? Kuskilt kostub veel ühe plekkpurgi avamise sisinat. Pärast kolmanda peatüki üsna võikat lõppu aplausi enam ei tule. Kaalun ettelugemiselt lahkumist, sest mul on tunne, et süda hakkab pahaks minema.

“Üks veel minna,” teatab Kender ning alustab viimase peatükki ettelugemist. Loomaga seksuaalvahekorda astuv transvestiit, 7-aastase tüdruku vägistamine ja tolle peasse augu puurimine, et… Vahepeal lahkuvad kolm naist. Linttraktoriga 8-aastase tüdruku jämesoole välja tõmbamine ja teise tüdruku lõhkamine ilutulestikuga. Veel väga palju üksikasjalikke kirjeldusi sõnulseletamatust jälkusest, mis siiski kuidagi sõnadesse on pressitud.

Surun küüned peaaegu tooli, et mitte minema tormata. Sellist asja ei saa päriselt olemas olla, ma ei ole praegu siin ega kuula seda. Kust võtab inimene fantaasia, et kirja panna taoline filigraanne rõvedus? Novelli lõpp.

Publiku hulgas on haudvaikus. Seejärel kostub lõpuni vastu pidanud auditooriumi ühtne raske ohe. “Tehke järgi,” sõnab Kender. Pärast seda tuleb aplaus.

“Issand, mis asi see oli,” küsib enda noormehelt üks naine, kui nad vanglaalalt välja jalutavad. “Ma ei tea,” vastab mees pisut ehmunud toolil ning võtab naiselt ümber kinni. “Sellele ei oskagi pealkirja panna.”