Genka Tõrva Loitsul: "Keegi ei kaitse meid meie enda lolluse eest" (3)

Laupäeval pool tundi enne Tõrva Loitsu algust, kell 19.30 on enamus rahvast end lava ees juba kontserdivalmis seadnud. Üks teismeline nuiab enda ema. "Kas sul on raha? Seal müüakse Loitsu t-särke ja dressikaid," seletab ta õhinal. "Jah," vastab ema vastumeelselt. "Ma arvan, et selle peaks kohe ära ostma, need saavad varsti otsa," teeb teismeline nuruva avalduse." Ema ulatab talle mossis ilmel raha. Teismeline kaob müügiputkade juurde ning naaseb sealt peagi tumelilla Loitsu dressipluusiga, millega ta vahepeal saabunud sõbranna ees uhkustab.

Peagi saab kell 20 ning Tõrva Loits peaks algama. Imeilusa Veskijärve veerel olev kolmeosaline lava (keskel suur ja mõlemal pool seda kaks väiksemat) ja kaarsild koos maailma suurimate trummidega (või vähemalt nii väidab neile kleebitud tekst) on etenduseks valmis. Aga Loits ei alga, sätib hoopis sadama. Peagi läheb vihmasabin nii tihedaks, et inimesed haaravad vihmakeepide järgi, mis ettevaatusest kaasa on võetud – on ju Loitsul pea igal aastal sadanud.

Pingid on vaatamata väikesele vihmasabinale tihedalt inimesi täis. Ainult ühes kohas istub inimese asemel üksik õlletops, mille sisu iga taevast langeva vihmapiisaga oma kangust kaotab. Mõne minuti pärast sadu lakkab. Kell 20.18 naaseb õlletopsi juures istunud naisterahvas ning samal ajal astub lavale Lenna, kelle esituses kõlab "Musta pori näkku".

Kui Lenna on esimese pala ära laulnud, räägib ta hetkeks publikuga. "Natuke pidite ootama, aga nüüd on rock'n roll," lubab ta ning kontsert jätkub. Peagi astub lisaks Lennale lavalaudadele ka Karl-Erik Taukar, kes asub usinasti nalja viskama. "Vahel tehakse minu lavale astudes nalja, et "Noh, Taukar, kas sa laulad ühe loo või mõlemad?"," räägib Taukar. "Aga kujutage pilti, mul on neid pooleteise aasta jooksul veel kogunenud." Selle tõestuseks laulab Taukar nii üksi kui koos Lennaga tõesti rohkem laule kui vaid paar.

Lava silmitsedes torkab silma, et vahepeal lendab silme eest justkui midagi helendavat läbi. Kas tõesti on korraldajad Loitsu ajaks jaanimardikad kohale tellinud või on need kõigest prožektori valgusvihkude käes langevad vihmapiisad? Vist nii üht kui teist, õhk on igatahes pisikesi helendavaid täppe täis.

Aeg aga lendab ning kui Karl-Erik ja Lenna on lavalt lahkunud, tuleb nende asemele Tõrva oma superstaar Gertu Pabbo. Lauljatar on silmnähtavalt uhke, et saab oma kodulinnas esineda ning tema hääl kõlab ballaadi esitades võimsalt üle järvekallaste. Alles pärast loo lõppu teatab Gertu tagasihoidlikult, et tegemist on tema peagi ilmuva singli esmaesitusega.

Varsti pärast Gertu Pabbot astub lavale Jüri Pootsman, kes laulab sarnaselt Gertule kaks laulu. Loo "Torm" ajal tugevneb tuul ning sahistab vihmakeepides istuvaid inimesi. Pärast Pootsmani naasevad lavale Lenna ja Taukar. Olles oma loo ära laulnud, teatab Lenna, et nüüd ootab ees pool tundi pausi. Rahvas reageerib sellele ühtse pettumusohkega.
Pooletunnine paus algab sellele vaatama ning koos sellega saabub ka pisut tugevam vihmasabin. Istumiskohad jäävad pooltühjaks ning inimesed tõttavad süüa-juua ostma. Müüjatel on kibekiire elu. "Ega ma ei tea, kas need täiesti läbiküpsenud on," lausub toidutelgis askeldav mees ühele kundele friikartuleid ulatades. Kuigi Loitsu korraldajad rõhuvad eestimaisusele, kostab vaheajal kõlaritest välismaine popmuusika.
Vihmasabin jääb väiksemaks ning ühtäkki hakatakse publikust vasakule jääval kaarsillal pirakaid trumme lööma. Lavale ilmub Genka, kes üllatab enda humoorika tekstiga, mis on samal ajal inimeste rumalust kritiseeriv. Räppar väisab õhtu jooksul lava veel mitmeid kordi.

Genka geniaalsete vahetekstide vahepeal musitseerivad laval kordamööda Kosmikud ja HU?. Lava ees askeldab ringi hulk kilplasi, kes püüavad omal moel palkmaja ehitada ning päikest kotti püüda. Aeg-ajalt purskuvad mõlemal pool lava taeva poole suured veejoad, mida prožektorid kaunisti valgustavad.

Mida aeg edasi, seda võimsamaks vaatemäng läheb. Vahepeal on lausa keeruline otsustada, kuhu pilku pöörata. Vasakpoolsel külglaval laulavad Kosmikud ja parempoolsel redutab ansambel HU?, keskmise lava tagaseinal näidatakse videot, selle ees laval sebivad endiselt ringi kilplased ning lava katusel tantsib kõrgust trotsides kaks nappides riietes tantsutüdrukut. Ahjaa, üks kilplane viskab lava ees kummitrosside külge seotuna suuri saltosid. Peagi süttivad vasakpoolsel järvekaldal olevad tuleskulptuurid. Vaatamist igatahes jagub.

Naeruvääristati rumalust

Genka tekstidest pälvib palavaima aplausi tööorjusest kõnelev. "Teen tööd, teen tööd," lausub Genka ning kirjeldab tabavalt eestlaslikku rabamist ning üürikeseks jäävaid puhkehetki. Publik plaksutab suurest äratundmisrõõmust, justkui taipamata, et tegelikult aplodeeritakse neid endid naeruvääristavale tekstile. See on vist tõesti midagi kilpluse sarnast, nii et etenduse nimi – Kilplaste tagasitulek – on igatahes enda nime väärt.
Loitsu lõpu lähenedes aitab loodus endapoolsete eriefektidega kaasa. Kuigi vihma eriti ei saja, lööb välku ja müristab. Kõlab Kosmikute "Seanss", mille sõnad räägivad soojusest. "Mul on hea soe olla," lauldakse. Nagu selle kinnituseks võtab üks naine endale vihmakaitseks selga tõmmatud umbse prügi

koti seljast. Šõu on täies hoos. Publikule ei jää märkamatuks lava tagant järve vastaskaldalt mööda vuravad tuletõrjeautod. Varsti süüdatakse vasakul kaldal olev hiiglaslik tuleskulptuur. Tuletõrjujad kastavad suurte veejugadega tuleskulptuuri lähedal olevaid kuuski ja mände, et ei juhtuks õnnetust. Kõrgele ulatuvate leekide valguses on eriti hästi näha Genka, kes viimast korda lavale tulles ei olegi otseselt laval vaid istub hoopis trossi otsa kinnitatud hiiglaslikul šampusepudelil, millest hakkab peagi vahtu välja pritsima. Samal ajal tekib vahepeal lava ette midagi udutaolist, millele kuvatakse hologramm. Vau.

"Keegi ei kaitse meid meie enda lolluse eest," manitseb Genka šampusepudelilt. Viimase loona kõlab HU? "Põhjamaa". Pärast seda kuvatakse lavale suur kiri "Tõrva Loits".

Etendus on selleks korraks lõppenud. Kuigi enamik inimesi tõttab pärast natukest aega plaksutamist kärmelt minema, jääb märkimisväärne hulk kuulama laval peetavaid tänukõnesid. Tõrvast paar-kolm kilomeetrit Tallinna poole sõites algab juba tõsine paduvihm. Nüüd jätkub vee-ja valgusvihkude vaatemäng juba looduse jõul.