Neljapäeva keskpäeval Pärnusse jõudes mõtlesin „Kus küll inimesed on?", sest linn oli oodatust rahulikum. Tänavatel polnud rahvamasse, poodides järjekordi ja liikluski oli rahulik. Ka järgnevatel päevadel tänavatel liikudes ja söömas käies ei saanud arugi, et 25 000 inimest oleks Pärnusse saabunud. Küll aga oli festivali alal ilmselge, kui palju inimesi kohal oli.
Uskumatult hämmastav oli kogu korralduslik pool, mis oli väga läbimõeldud. Baarides polnud ulmelisi järjekordi, samuti söögialal. Näljased said kiirelt süüa, janused kiirelt juua. Tuleb tunnistada, et joogihinnadki olid mõistlikud. Siidri ja õlle eest tuli välja käia 3.50, kokteili eest 6 eurot, mis on odavam kui paljudes klubides. Shotte müüdi 5tk 15 eurot, mis ei ole küll soodne, kuid ülemäära kallis samuti mitte.
Ainus koht, kus järjekorras seista tuli, oli sissepääs. Eks see ole ikka nii, et järjekorrad on alati sissepääsu või WC juures. Tualettidest rääkides, järjekorras ei pidanud ma kolme päeva jooksul siiski kordagi seisma ja kabiinid olid kõigest hoolimata talutavalt puhtad. Hea õnne korral leidus isegi kõige hilisematel tundidel WC paberit.
Kolm pikka päeva pidu on ikka küllaltki kurnav ja seda võiks võrrelda täispikkade tööpäevadega. Esimene esineja tuli lavale kell kaks päeval ja viimane lahkus peale südaööd, mis teeb pea 12 tundi rahmeldamist, tantsimist ja kaasaelamist. Lisaks sellele, nii nimetatud soojendusjookidega alustati hommikul peale ärkamist. Peo lõpuks olin nii väsinud, et ainus millest unistasin oli pehme voodi, kus järgmiseks päevaks natukenegi jõuvarusid täiendada.
Selline tihe päevakava tegi aga raskeks valiku, keda minna kuulama ja keda mitte. Päris algusajaks ei jõudnud ma kordagi, sest aega nappis kõigeks koguaeg. Nii saigi ürituse app'is kokkupandud oma päevaplaan, mis tuletas vahetult enne artisti lavale astumist meelde, et on aeg minna.
Kõiki väga häid esinajaid, keda näha oleks tahtnud, lihtsalt ei jõudnud kuulama minna. Ei jaksanud, sest kõrvetav päike ja pikad õhtud tegid oma töö. Sellest hoolimata, kõik nähtud ja kuulatud esinejad olid vapustavad. Rahvas vihtus tantsu lüüa nii kuis jaksas, inimesed laulsid end hääletuks ja hüpati nii, et riided seljas tilkusid.
Kõige suurem möll läks lahti muidugi siis, kui pealavale tulid peaesinajad. Näiteks, kui Armin van Buureni ajal tundus, et enam rohkem inimesi randa ei mahu, siis pealavale viivalt sillalt valgus lõpmatuseni inimesi ja kõik 25 000 pileti ostnut olid tõenäoliselt kohal. Party stickid helendasid ööpimeduses.
Hoolitama meeletust rahvamassist, julgen väita, et inimesed said omavahel läbi pigem sõbralikult ja üksmeelselt. Minu jaoks on täiesti arusaadav, kui sellise suure rahvamassi juures keegi natukene su otsas elab, möödudes varba peale astub või kogemata tõukab.
Pealavale pääsusilla sulgemine viimasel päeval tekitas segadust liikumise osas ja raskendas pealava alale pääsemist, olles veidi isegi ohtlik, sest mere äärde pääsemiseks tuli ronida üle betoonääriste ja sellise rahvamassi juures, tekkis seal nii rüselemist kui tõuklemist. Lisaks sellele nägin, kuidas üks tüdruk oli ennast nii purju joonud, et tal ei seisnud silmadki lahti ning lihtsalt rippus noormehe käte vahel nagu keedetud makaron, kõige selle trügimise keskel, saamata millestki aru.
Kurvaks läks tuju viimasel õhtul, kui Martin Garrix tegi oma viimase loo, mere kohal sähvis ilustulestik ja teadsin, et pidu saab kohe läbi. Need tunded ja emotsioonid mis sees keesid on kirjeldamatud. Peas polnud ühtegi mõtet, keha lasi ennast vabaks ja sa lihtsalt olid ning nautisid. Hüppasid nii kuidas jaksasid, laulsid nii kõvasti kui suutsid ja üritasid kõike mällu salvestada. Oli vaid see hetk ja nauding. Ütlen ausalt, selle kõige nautimiseks ei olnud vaja olla purjus või tarvitanud mingeid aineid. Täiesti kainena Martin Garrixi showed nautinud, oli see mu elu parim pidu, sest kõik mälestused ja emotsioonid on selged.
Pühapäeva hommikul Pärnu kesklinnas söömas käies oli aga ilmselge, et teenindajad on peost ja möllust väsinud. Naeratust kergelt ei näinud ja suhtuminegi muutus üleolevaks ja ükskõikseks. Teenindada keegi enam väga ei viitsnud ja küsimustele vastati emotsioonitult, mis on kurb, sest see oleks olnud ideaalne võimalus väikese naeratuse ja meeldiva suhtumisega jootraha teenida.
350 eurot ja kolm päeva pidu. Selle sees on nii eelmüügist ostetud pilet, soodsalt saadud ööbimine, transport, kui ka söök ja jook, mis kõik kokku hirmkallis ei tundugi. Kogu pidu oli kõike seda raha väärt ja järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti.
Võin kinnitada, et elu parim pidu. Kõik olid väga sõbralikud ja Garrixi esinemine jääb vist eluks ajaks meelde! Kindel minek ka järgmine aasta :)