Priit Pihlap: "Tarmo sees oli nagu kaks meest – kas lausa pedant või minnalaskja." (28)

Luunja Kantri 17. juulil 1999. Priit Pihlap on just ansambliga Fix lavale minemas. Tarmo istub lava taga ning ootab oma järjekorda. Ta on väga heas vormis. Päevitunud, efektselt riides, kergelt on tunda kallist parfüümi. Fixi esinemise lõppedes otsib ta lava nurga tagant üles venna pilgu, tõstab üles pöidla ning seejärel annab pöialt ja väikest sõrme appi võttes märku, et helistame. Paraku seda helistamist ei tulnudki.

"Edasi oli 3. august," vihjab Priit venna surmakuupäevale. "Hommikul 7.30 helistati, et vend on haiglas tilgutite all väga raskes seisus, ükski elund enam ei tööta. Et olgu ma valmis kõige hullemaks." Tänavu sai Tarmo minekust juba 16 aastat, lahkudes oli ta vaid 47 aastat vana.

Priit pole suutnud venna ülekohtuselt varajase kadumisega siiani leppidada. "Samas on Tarmo saanud minu jaoks ajalooks. Saan täiesti rahulikult vaadata tema videosid või kuulata raadiost tema muusikat. Aga siis võib üks pisike meloodiajupp muuta meele ootamatult nii hellaks, et maailm pöördub pahupidi," annab Priit mõista, et sügaval hingesopis pole ta kuus aastat vanema venna lahkumisest üle saanud.