Kallid kommentaatorid! (52)

Pisut selgituseks. Minu lemmikõppejõuks Eesti Humantiaarinstituudi aegadest on ja jääb professor Einar Laigna, kelle vaateid ja ammendamatut tarkust hindan siiani. Tema loengutest jäi meelde selline lihtne, ent psühholoogiliselt paljutähenduslik asi nagu inimeste vaatlemine. Täpsemalt, nende reaktsioonide jälgimine ning analüüs erinevates situatsioonides. Näiteks meeldis talle aeg-ajalt oma Nõmme kodus just siis voolik välja võtta ja aeda kastma hakata, kui vihma sadama hakkas. Ja siis möödakäijate nägusid ja kommentaare jälgida. Nojah, eks see natukene nagu psühhoterror on, aga mis parata - meile üle 145-se IQ-ga friikidele tihti lihtsalt ei piisa meelelahutuseks "Tantsud tähtedega" või "Päevauudised".

Kirjutasin meelega nii neutraalsel ja omaarust positiivsel teemal nagu Eesti looduse ilu, aga ikka olid 99% kommentaaridest sapised, teemast absoluutselt mööda ja püüdlused isiklikeks solvanguteks (mis kahjuks ebaõnnestusid).

See tõestas taaskord, et mu saavutused on suuremad, kui ise arvatagi oskasin. Nagu teada - inimesed, kes sinus vigu otsivad, ei ole lihtsalt valmis sinu õnnestumisi tunnustama. Ent samas tekitavad blogi kommentaarid minus ka palju küsimusi. Kas Eestis tõesti ei ole vaimse tervise kontrolliks ja vajaduse korral raviks enam tõesti mingit ligipääsu? Kas tõesti on ainsaks väljundiks ja iga hälbe rahuldamiseks anonüümne netiavarus?

Juhul, kui olukord on tõesti nii katastroofiline, siis saaksin ehk ise kuidagi aidata? Seetõttu kutsun kõiki kriitikuid minu lemmikrestorani Russian Samovar New Yorgis, 256 West 52nd Street. Sööme pliine kalamarjaga, Kiievi kotlette, teeme paar kurgivodkat ja arutame seda asja.

Või ei ole teil raha, et nii kaugele reisida? Siis peate ootama, kuni järgmisel suvel taas kodumaale naasen. Aga tore oleks teie kõigiga näost näkku viimaks ka isiklikult kohtuda ja teie arvamusi vahetult kuulata! Sedasi argpükslikult ja anonüümselt veebis kommides võib mulle teist vale mulje jääda. Ma tahaks teid, õnnetuid inimesi, tõesti aidata, sest minult ei võta hea sõna tükki küljest. Tulge ja räägime, miks te elus nii kibestunud olete!

Olete ehk mitme lapse vallasema, kes kuidagi mehele ei saa, kuna lapse isa on juba abielus ja peab mitut naist korraga? Ma võin nõu anda, kuidas isegi peale abielulahutust ja kahe lapse emana teeb teile kena ja edukas kahemeetrine musklis ja igati erudeeritud endine Ameerika jalgpallur abieluettepaneku ja nii teid kui teie lapsi omaks võtab. Või kuidas üldse esimestki korda mehele saada ilma kogemata rasedaks jäädes.

Olete ehk õnnetu ja ülekaaluline? Ma võin kickboxing-trenni, jooga ja tervisliku toitumise kogemusi jagada, ja kuidas peaaegu viiekümneselt sale, musklites ja üleüldse oma elu parimas füüsilises vormis olla.

Võib-olla ei ole teil depressiivsest Eesti väikelinnast julgust maailma seiklema minna? Võin pajatada sellest, kuidas kaks kotti käes ja ainult 300 dollarit taskus üksinda maailma teises otsas uut elu alustada ja maanduda Beverly Hillsis, kus esimene töökoht hõlmab prii majutust, toitlustamist ja autot. Tõsi küll, kogu palk kulub õpingutele kõrgkoolis.

Ehk ei tea te, kuidas üldse kusagil hakkama saada? Teaksin soovitada, kuidas ilma valetamise, varastamise ja enesemüümiseta haljale oksale jõuda, aga siis peaksite valmis olema mõnda aega 90 tundi nädalas töötama ja heasse haridusse investeerima. Isiklikest kogemustest soovitaksin: Tallinna Inglise Kolledzh, tollane ERKI, Eesti Humantitaarinstituut ja UCLA (University of Califorina in Los Angeles).

Võib-olla olete kibestunud kortermaja-elanik, kellele naabrite tümps ja lagastamine üle viskavad? Siis oskaksin ehk juhatada, kuidas ka teie saaksite elada oma enda majas, keset ilusat suurt aeda, vaikses ja turvalises rajoonis, kus naabrid üksteist aitavad.

Võib-olla tulete vaevalt ots-otsaga kokku miinimumpalgal olles? Saaksin ehk kogemusi jagada, kuidas oma andeid arendades saate olla vabakutseline, kes oma enda graafiku järgi tööd teha naudib ja endale kõike lubada võib.

Või on teil ehk hoopis sõnakuulmatud jõmpsikad, kes närvid mustaks teevad? Minu meetodid on küll väga vanamoodsad aga vastutasuks oleks teil viisakad, iseseisvad viielised lapsed, kes oma vanemaid armastavad ja austavad ning kodutöödes kaasa aitavad.

Või olete ehk hoopis nii altid vinguma, kuna peate jalgrattaga, või veel hullem - ühiskondliku transpordiga, oma vihatud tööpostile loksuma? Palun, olge lahked, las ma tutvustan, kuidas omada Victory Cruiser mootorratast, Honda CBR1000 sport-mootorratast, ühte tavalist sõiduautot, Chevy Truck´i suuremate koormate jaoks, Nissan 350Z Convertible´it nädalavahetuse lõbusõitudeks ja kahte erinevat klassikalist võidusõiduautot. Juhul muidugi, kui drag racing juhtub teie hobiks olema. Aga see ei ole kohustuslik.

Olete ehk hoopis kibestunud grafomaan, kelle ainsaks väljundiks on seesamune anonüümne neti-kommentaar? Milline ebaõiglus! Teie tohutute teadmiste ja erakorralise kirjandusliku ande juures peaks teil ometi oma blogi, kolumn või selle sajandi parim romaan juba olemas olema.

Kindlasti mängib rolli ka Eesti vilets kliima, eriti selle aasta vihmane suvi. Mis minul viga, muudkui peesita siin päikselisel Ameerika Idarannikul ja siis veel iga aasta augusti-puhkuseks on mu päralt kõigi mugavuste ja mehhiklannast koristajaga korter Vaikse Ookeani kaldal Venice Beach´il Californias.

Või tahaksite rääkida, aga pole kellele? Teil ei ole ehk perekonda või sõpru, kes teist hooliks? Oskaksin nõu anda, milliseid omadusi arendada, et ka teil oleks häid sõbrannasid, kellega olete lahutamatud aastakümneid või kuidas isegi endiste kallimatega headeks ja teineteist respekteerivateks semudeks jääda.

Kogu epistli mõte on aga selles - tee tööd ja näe väeva. Kohtle teisi nii, nagu sa tahaks, et sind koheldakse. Usu karma seadustesse. Küll siis tuleb õnn ka sinu õuele. Ja siis nagu võluväel - kaob vajadus piinlikult ennastpaljastavateks mürgisteks märkusteks ja anonüümseteks ärategemisteks, mis reedavad sinu tohutut kadedust ja kitsarinnalist kibestumist ning jõuad päris tegudeni!

Teile kõigile ikka ainult head ja paremat soovides,

Ave