Andrus Vaarik: mul on õnn olla vana! Ega muud alternatiivi peale noorelt suremise vananemisele ju pole (3)

"Mu lapsepõlv möödus pättide seltskonnas. Olin üks vähestest, kes vangi ei sattunud."

"Oma viieaastast lapselast Ruudit vaatan ma küll sellise heas mõttes kadedusega, et issand küll, see kõik juhtub ta elus esimest korda! Ta näeb ja tajub kõike esimest korda, ta mõtleb mingist asjast esimest korda. See on kadestamist väärt!" märgib näitleja Andrus Vaarik (57) ja tõdeb, et vananedes jääb üha vähemaks asju, mida oma elus esimest korda teha saad.

Samas tunnistab ta, et mida aeg edasi, seda enam tunneb ta, et ei vaimustu ega erutu enam nii kirglikult nagu nooruses. "Teistpidi – sa ka ei vihastu nii kergelt," leiab ta ealiste iseärasustega kaasnevates probleemides positiivsetki. "Selles mõttes on inimene ikka konstrueeritud kavalalt tasakaalukaks olendiks, ta on arenenud tasakaalukaks loomaks miljonite aastate jooksul. Talle on antud kindel konstant vaimustuda, armuda ja kui sa intensiivselt elad, hakkab su jõud ühel hetkel raugema. Ning kui su eluhuvi hakkab taanduma, on see omamoodi väga humaanne. Selles mõttes, kui inimene jätkuvalt ei kisenda, et issand, ma olen täis energiat ja elutahet ja mis ma kõike veel teha tahaks," toob Andrus välja veel ühe võimaliku inimloomuses peituva paradoksi.