Võib mõista siseminister Hanno Pevkuri muret (kes juba Vao tsiklimeeste ürituse ajal hoiatanud Ojulandi, et vaenu õhutamise eest võidakse karistada). Kuid järjest skandaalsemate avaldustega laineid lööv Ojuland õõnestab endise välisministrina ka valitsuse ja välisministeeriumi tõsiseltvõetavust – seda eriti välismaa silmis.
Ehkki Ojulandi üleskutse väljendab vähemalt osa eestimaalaste tumedaid tunge, on isegi seni kõige äärmuslikumaks peetud EKRE soovinud end Ojulandi valge rassi ohtusattumise murest distantseerida.
Kuid paradoksaalsel moel võib radikaliseeruv Ojuland valitsusele hoopis kasu tuua. Kui seni pole pagulaste pooldajate – kogenud poliitikuist multikulti usku noore põlvkonnani – hääli eriti kosta, siis Ojulandi üleskutse andis neile tänuväärse võimaluse kapist välja tulla ja oma seisukohti Charlie Hebdo kombel manifesteerida. Ühiskond kipub ohtlikult kahte leeri rebenema nagu kooseluseaduse menetlemise aegu või Euroopa Liitu astumise rahvahääletuse eel. Seetõttu peaks rohkem mõjukaid arvamusliidreid pagulaste teemal sõna võtma. Mäletame ju, kuidas Arnold Rüütli seisukohavõtt referendumi eel tagas Eesti astumise Euroopa Liitu.
Ojulandi üleskutse teine pool puudutab aga huvigruppe, kes toetavad pagulaste saabumist mitte ainult sõna, vaid ka teoga. Pole midagi taunimisväärset, kui me teame, millised poliitikud või ärimehed pagulaste vastuvõtu kuuma katla juures kulbiga segamas on ja kas nad teevad seda kõike ligimesearmastusest või (euro)raha teenimise eesmärgil.
Küüditada ei ole kuhugi!
Või siiski, võsastunud eestimaale ehk, puhuda taas elu sisse maaelule