KODU NAGU KOLIKAMBER: miks koguneb koju tarbetuid asju ja miks on neist nii raske loobuda? (28)
Öeldakse, et asjadest tunneme rõõmu kaks korda – siis, kui need ostame, ja siis, kui ära viskame. Aga oi kui sageli tunneme rõõmu vaid ühel korral. Äraviskamine võib olla liialt piinarikas, et sellele isegi mõelda, rääkimata rõõmu tundmisest.
Interneti foorumis kirjeldab keegi lõbusat lugu, kuidas tema mitut sõda näinud vanaema ajas oma kokkuhoidlikkuse ja asjade hoidmisega mitu järgmist põlvkonda lausa hulluks.
"Eks seda torisemist ja vanaema narrimist oli omajagu. Aga tohutu moraalse võidu sai ta siis, kui paarkümmend aastat tagasi oli kord väimehele remondi ajaks vaja midagi jalga otsida. Vanaema läks pööningule ja tuli tagasi tuttuute, vahetult pärast sõda ostetud kalossidega. Ise säras nagu päike: "Näete, läks tarvis! Mis ma oleks talle jalga andnud, kui oleksin teie moodi kõik asjad ära visanud!"
Muuseas, meie pere on ka aegajalt inventuuri majas teinud ja ülearused asjad ära andnud või ära visanud (katkised aparaadid).
Olen näinud, kuidas on mõne kuuga mõnel korterid läinud üle käte, kui muututakse laiskadeks.
Paaril tuttaval oli korter algul ilus ja puhas, miski põhjuse tõttu ei viitsitud või ei tahetud koristada.
Mis tõttu tekib alati küsimus, huvitav, mida kardetakse koristamisel ?
Kas haisu,määrdunud esemeid, või teab mida, et laiskaks minnes või mingi muu põhjuse pärast ei taheta koristama hakata.
Tegelikult on lõpus sama seis, kui elatakse rämpsuga ja haisuga koos, pärast vingutakse, et koristada on raske. kui nädalas 2 korda tolmu võtta ja prügi kohe minema visata või riideid 1-2 korda nädalas pesta ei kogune ka rämpsu, kui kõik on korralikult paigutatud.
Mõnedel, kes stressi jäävad tekivad sarnased olukorrad.
Ka endal on teinekord elamine segamini aga maksimaalselt 3 päeva, siis hakkab lihtsalt närvidele käima.
Tean samas väga palju kodanikke, kes koguvad vanu asju aga hoiavad neid ideaalses puhtuses ja korras, kõik on sent sendiga täpses järjekorras ja vaba ruumigi on jäänud elamiseks kuhjaga.
Need kodanikud, kes vaevlevad koristamise kiusatuse käes, on tegelikult prüühiliselt haiged, neid tuleb vägisi poputada koristama.
Soomes olen näinud paljudel ikka väga sassis kortereid, võrreldes pildi peal.
Mõned kodanikud väidavad, et pole aega koristada aga hulkuda on aega peale tööd küll.
Või siis väidavad, et ei jõua koristada peale pikki tööpäevi.
Näiteks ühes soome korteris oli terve suve jagu kuhjunud pesematta nõusi, rasva kiht oli pliidil vähemalt 10 sendine kiht.
Lisaks oli korteris ka muud romu,
Tekib küsimus neile, kuidas on teil võimalik elada sellise rämpsuga koos, hais, prügi, määrdunud riided, ja muud esemed ?
Minu jaoks on selline asi lihtsalt räme ja vastik vaadata.
Sellistel kodanikel olen selgeks teinud, kas teeb ise korteri korda, või palkab koristaja, muidu lihtsalt ei suhtle sellistega enam kunagi.
Kusjuures nii olen mitmeid kordi ka koristusega tööotsasi leidnud.
Samas tean palju selliseid väga puhtaid kodanikke, kellel on tohutult palju tavaari aga kõik on puhtastatud ja hoolitsetud, lisaks kõik esemed on sent sendi peal omas järjekorras omal kohal.
Pole ju raske kord nädalas viia prügi välja, koristada tolm puhtaks ja pesta pesu.
Mul läheb endal süda pahaks, kui pean 3 päeva sassis korteris elama.
Esiteks juba lämmastunud haisust tekib vastik olemine.
Inimesed see 1 päev koristamiseks pole palju nõutud.