Möödunud nädalavahetusel käisin Peipsi ääres. Tegin väikese tiiru Varnjast Mustveesse vahepeatustega Alatskivil ja Kolkjas. Tallinnast vaadates tundub Peipsi jube kaugel, aga kohale jõudes mõistad, et tegelikult on Eesti väike ja sõit sinna pole üldse nii vaevarikas.
Pikalt pealinnas olles tundub vahel, et elu mujal justkui seisab. Peipsi äärde jõudes olin aga meeldivalt üllatunud, kui palju turiste seal kandis ringi liigub ja kohalikku rahvamajandust turgutab. Ainiti Alatskivi lossi juurde sisse põigates kuuleb ümberringi peaaegu kõiki maailma keeli. Märkasin hispaanlasi, soomlasi, lätlasi, sakslasi, inglasi, iirlasi jne. Nad ei käigi ainult Tallinnas merevaiku ostmas, vaid jaksavad ka kaugemale minna.
Kolkjas asuvas kalarestoranis oli turiste veelgi enam kui lossis. Seal tuli vaba lauda oodata kauem kui mõnes Tallinna kõige nõutumas restoranis. Väikese puumaja ees seisid suured bussid ja ettekandjad kandsid higimullid otsa ees laudadele toitu. Kusjuures hinnad olid Peipsi äärses külakeses sama krõbedad kui Tallinnas. Keskmine praad maksis 7-9 eurot ja õlletoobi hind oli 3 eurot. Samas sinna kohale sõit on seda väärt. Kolkja 'Kala Sibula' restoran pakub tõelisi maitseelamusi. Road on tehtud kohalikust kalast ja sibulast vanausuliste põlvest põlve käivate retseptide järgi.
Tellisime harulduse nagu on kala-kapsasupp (3 eurot). Oma olemuselt on see täitsa tavaline hapukapsasupp ahvena fileega. Tasus proovimist!
Siis võtsime praetud kala tomatikastmes (7 eurot)- polnud ka paha roog. Kuid tõeline šedööver oli tsaari kalaroog (9 eurot). Vot see oli alles maiuspala. Värske kohafilee igasuguste maitsvate sibulate ja ürtidega taignas ja õlis praetud. Meenutas natuke suurt õlis keedetud pirukat, mis suus lausa sulas. Selle roa pärast tasub lausa ekstra kunagi uuesti Kolkjasse kohale sõita.
Peale rüüpasime miskitsorti salajase retseptiga tehtud naztoikat (2 euri) ja nii head teed kui seal toidukohas kõrvale pakuti -samovarist muide- ei ole mina samuti varem saanud! Kõrvale mekkisin lehmakommikeste moodi ollust! Maitsev! Kindlasti kui kohale lähete siis proovige ka sibulapirukaid!
Peipsi äärde sõites ei olnud mul alguses mingit elevust, sest see on koguaeg siinsamas kättesaadavas kauguses...Ka selle reisi üks eesmärke oli tegelikult töine ja olin tegemas intervjuusid Maalehe artikli tarvis. Kohale jõudes tundsin aga mingil hetkel nagu oleksin sattunud reisile mõnda eksootilisse paika. Aeg lendas, hoolimata sombusest ilmast on ikkagi nii palju näha ja teha...erinevad restoranid, jalutuskohad, Alatskivi loss...tee äärsed suitsukala putkad...
Kusjuures väga piinlik lugu. Märkasin, et suitsukala putkade lettidel oli kõige kallim kala suitsu rääbis, millel hind on 18 eurot kilo. Kõik ülejäänud kalad jäid vähemalt kümne euroga rääbisele alla... Latikas maksis näiteks ainult 5 eurot kilogramm.
Kuna rääbis tundus olevat täielik hitt, mida inimesed lausa Jõgevalt ja Tartust ostmas käisid, siis pidin ka ise seda proovima. Tegu on tõesti hõrgutisega. Välja näeb nagu suuremat sorti räim, aga viib keele alla. Eriti kui seda süüa näppude vahel Mustvee rannas päikeseloojangut vaadates.
Mustvees asub muide 150 aastat vana kirik. Seal käivad palvetamas endiselt kohalikud vanausulised ja kirikus asuvad ka maailmakuulsad Frolovi ikoonid. Muide kunsti müüv oksjonimaja Sothebys saab harva müüki paisata Frolovi ikoone ja peopesa suuruse Frolovi ikooni hind Londonis algab 15 000 eurost. Maailmas on nad haruldased nähtused, aga meil kõigile tasuta vaatamiseks siinsamas Eestis!
Blogi alguses mainisin Alatskivi lossi. Tahaksin veel lisada, et kümne aasta jooksul on maja täiesti korda tehtud ja see on arvatavasti Eesti üks ilusmaid mõisahooneid üldse. Pean silmas sellist, mida avalikult külastada saab. Mõisapark on oivaliselt ilus ja lossi siseruumid muljetavaldavad. Miks muidu sajad välismaalased seal ahhetades pilte klõpsisid.
Kuna Alatskivi lossis korraldatakse ka teatrietendusi, siis tasub ka sinna eraldi kohale sõita ja veeta seal kena pärastlõuna. Lossi restorani toite ma seekord ei jaksanud proovida, aga interjöör oli autentne vaatega lossi pargile. Ilusama ilmaga võib verandal einestada vaatega lossi järvele.
Kui vaadata turistide horde, mis Peipsi äärde on sel suvel tulnud, siis hakkab lausa kahju, et ma ise sinna kanti tihedamini ei satu. Eestlasi märkasin vähe ja seetõttu tundsingi, et peaksin oma reisi teiega jagama. Kui vähegi võimalust, siis minge avastage oma kodumaad. Muidu naudivad seda ainult turistid!
Homsetes Seitsmestes uudistes on minu rännak Peipsi äärde ka pildis!
Kommentaarid